Kaido Kikkas
Tallinna Tehnikaülikool

Sissejuhatus

Eestis on käesoleval hetkel registreeritud ligikaudu 60 000 puudega inimest (kaasa arvatud lapsed). Et üldiselt hinnatakse puuetega inimeste osakaaluks ühiskonnas 10 protsenti, on alust arvata, et tegelik number on suurem.

Kui nõukogude ajal oli absoluutne enamus puuetega lastest eriasutustes, siis nüüdseks on üha laiemat kõlapinda leidnud läänelik mudel - võimalikult suurt osa lastest püütakse õpetada tavakoolides. Meie koolidel aga puuduvad sageli võimalused ja oskused nende jaoks "uudseid" inimesi vastu võtta.

Infotehnoloogia kui õppimise abivahend on võitnud laia kõlapinna. Samas aga ei teata tänini kuigi palju, mismoodi seda suurepärast abivahendit rakendada tööle puuetega laste heaks.

Eesti elatusmiinimum on 1996. aasta lõpu seisuga UNDP aastaaruande järgi 1050 krooni (brutopalgaks arvestatuna 1243 krooni). Invaliidsuspensionid on "Riiklike elatusrahade seaduse" viimaste muudatuste (11. veebruar 1998) alusel järgmised:

• I grupp - 245 % rahvapensioni määrast - 1004,5 krooni
• II grupp - 205 % rahvapensioni määrast - 840,5 krooni
• III grupp - 160 % rahvapensioni määrast - 656 krooni
• Lapsinvaliid - 165 % rahvapensioni määrast - 676,5 krooni

Rahvapensioni määr suurusega 410 krooni kuus kehtib 10. veebruarist 1995 (Tsiteeritud andmed pärinevad Eesti Õigusaktide Andmebaasist: http://seadus.ibs.ee).

Ehkki nimetatud pensionid on viimaste aastate jooksul veidi tõusnud, ei saa me ikkagi rääkida toetusest, mis kindlustaks minimaalsegi äraelamise.

Senini kehtiv nõukogudeaegne puuete jaotus kolme gruppi defineerib I grupi töövõimetuks ning II grupi osaliselt töövõimetuks, kellele nõukogudeaegne üldine töökohustus ei laienenud. Käesoleval ajal küll töökeeldu pole, kuid tolleaegne suhtumine puudega tööotsijasse on paljuski säilinud. Eri hinnangutel töötab kõigist Eestis registreeritud puuetega inimestest umbkaudu 10-15 %.

Siit võime järeldada, et Eestis on absoluutne enamus puuetega inimesi sunnitud elama ühiskonna ja oma lähedaste kulul. Haridussüsteemil on siin täita kriitiline roll - paljus sõltub just haridusest, kas ka järgmine põlvkond jääb samasse olukorda või suudab saada ühiskonna täisliikmeteks.

Seega oli Haridusministeeriumil eelmisel õppeaastal andmeid kokku 1242 Eesti koolides õppiva puudega lapse kohta.

Tuleb arvestada, et kogu puuetega inimesi käsitlev statistika on pikka aega olnud varjusurmas - puuduvad korralikud hindamiskriteeriumid jms. Seega tuleks siintoodud andmeid käsitleda eeskätt ligikaudse hinnanguna. Ilmselt aga võime järeldada, et seniajani on palju puuetega kooliealisi lapsi jäänud õpingutest kõrvale.

Otsene juurdepääs arvutitele ja võrkudele on ainult üks (ehkki tähtis) moodsa tehnoloogia pakutavatest võimalustest, kuid see võib käivitada sündmuste ahela, mille lõpptulemuseks on puuetega inimeste olukorra tunduv paranemine – parem haridus, kõrgem tööhõive ja suurem üldine sotsiaalne osalus. Just Eesti tingimustes on tehnoloogial öelda eriti kaalukas sõna, kuna hetkeolukorda iseloomustab ikkagi veel paljude kohtade ja teenuste ligipääsmatus. Siin oleks hindamatu abi hästi korraldatud infotehnoloogia- ja telekommunikatsioonilahenduste süsteemist.

Eesti puuetega inimeste hariduse ja tööhõive hetkeolukord praktiliselt välistab nende aktiivse osaluse ühiskonnas. Kuna riik ei suuda isegi tagada elatusmiinimumi suurusi pensione, oleks ainus mõeldav strateegia koondada oma pingutused passiivsete "elukutseliste invaliidide" arvu vähendamisele, investeerides enam haridus- ja tööhõiveprogrammidesse. See võib tähendada suuri algkulutusi, kuid on kahtlemata pikaajalises perspektiivis majanduslikult tasuv. Samal ajal tuleks ka tõsta ühiskonna teadlikkust, kummutada levinud eelarvamusi ja anda objektiivset infot puuete kohta, kuid eeldatavasti toob puuetega inimeste suurem osalus ühiskonnaelus juba isegi kaasa avalikkuse teadlikkuse kasvu ja soosivama suhtumise.

1. Asi algab seadustest
   Praeguse Eesti ühiskonna arengutase on paraku veel tasemel, mis eeldab täpsete seadusandlike garantiide loomist, mis võimaldaks puuetega inimestel omandada konkurentsivõimelist haridust. Olukorras, kus suur osa haridusasutusi on raskema puudega inimestele veel füüsiliselt kättesaamatud, tuleks pöörata suuremat tähelepanu toimiva alternatiivõppesüsteemi loomisele.
2. Koolitajate koolitamine ehk õpetajate täiendõpe
   Kahjuks on siiani esinenud juhtumeid, kus tavakoolid on loobunud puudega laste vastuvõtmisest, tuues põhjendusena sobivate tingimuste ning õpetajate vastava ettevalmistuse puudumise. Sageli on see argument vaid ettekäändeks tülikast inimesest vabanemiseks, kuid on ka juhtumeid, kus õpilase puue nõuab õpetajale lisateadmiste andmist. Õpetajate täienduskoolitusse tuleks seega lülitada ka võimalus saada vastavalt vajadusele eripedagoogika-alast nõustamist.
3. Erikoolid VÕI tavakoolid", "Erikoolid JA tavakoolid"… Või mõlemad?
   Paljud Eesti eripedagoogid ja puuetega inimestega tegelevad spetsialistid on siiani dilemma ees – kas säilitada senine eraldatud erikoolide võrk või taotleda puuetega õpilaste maksimaalset kaasamist tavakoolidesse ja loobuda vanamoelisest, kuid siiski sissetöötatud erikooli mudelist. Eesti tingimustes tasuks kaaluda mingit vahepealset varianti - olemasolevad erikoolid tuleks korralikult sisustada ja ehk avada nad mingis ulatuses ka puueteta õpilastele, samas aga võtta põhisuund siiski tavakoolidesse integreerimisele. Teine argument erikoolide kui vähemalt ajutise abinõu toetuseks on asjaolu, et nad on tavaliselt paremini juurdepääsetavamad kui tüüpilised tavakoolid - hetkeseisuga tundub kõikide koolihoonete täielik ümberehitamine ebareaalne. Ka puuetega laste madala haridushõivega tuleks midagi ette võtta – siin võiks samuti võtta aluseks mõtte, et puudega laps võiks võimaluse korral õppida tavakoolis, kuid ka erikool peaks olema omaette arvestatavaks variandiks, mitte varuväljapääsuks või julmalt öelduna "prügikastiks" (keda tavakooli ei võeta, läheb erikooli).
   Erikoolid võiksid ka kujuneda avatud õppekeskuste võrguks, mis tavaõpingute kõrval tegelevad ka raskemate puuetega inimeste distantsõppe korraldamisega. See eeldaks suuremaid erikoolide võrgu ümberkorraldusi, kuid asi võib olla seda väärt.
   Eraldi teemana tuleks siin käsitleda infotehnoloogiat ja üldse tehnoloogilisi abivahendeid. Tavakoolis, kus puudega õpilasi on vaid mõni üksik, vajatakse vaid väheseid (kui üldse) erilahendusi, mida võib nii osta kui ka üürida või laenata teatud juhtudeks. Erikooli vajadused eritehnoloogia osas on suuremad ja jaotuvad ühtlasemalt, seega on erikoolides tehnoloogiliste abivahendite roll üldiselt suurem kui tavakoolis.
4. Erilahenduste juurutamine
   Tehnoloogiliste abivahendite laialdasem juurutamine Eestis vajab suuri rahvusvahelisi programme ning välisabi – käesoleval ajal on eritehnoloogia liialt kulukas isegi väiksemate organisatsioonide jaoks. Siiski tuleb sedalaadi tegevust arendada, kuna info- ja muu kõrgtehnoloogia on tõestanud ennast ühe kõige efektiivsema vahendina aitamaks puuetega inimestel saada ühiskonna täieõiguslikeks liikmeteks. Võimalikud tegevused oleksid näiteks:
   • Osalus rahvusvahelistes koostöö- ja tehnoloogiaprogrammides ja erivahendite hankimine nende vahendusel
   • Teabekampaaniad
   • Erivahendite tootmis- ja impordistiimulite loomine kohalikele firmadele

   Tuleb kindlasti ka arvestada asjaolu, et ainuüksi tehnika hankimisest ei piisa – kõigile valdkonnaga seotud spetsialistidele tuleb tagada vastavad teadmised ja koolitus.

5. Internet kui jõuallikas ja ühendaja
   Internet ja telekommunikatsioon on seniajani jäänud rehabilitatsiooni ja integratsiooni käsitlustes teenimatult varju. Interneti kui lisavõimaluste looja rolli on mõistetud enamikus läänemaades, mis on ka muudes aspektides kujunenud puuetega inimestele ligipääsetavateks ühiskondadeks – Eestis, kus paljud paigad ja teenused on veel ligipääsmatud, omandavad kommunikatsioonivahendid, s.h. Internet, puuetega inimeste jaoks elulise tähtsuse. Siin oleksid mõned võimalikud variandid näiteks:
   • Puuetega inimeste organisatsioone, sotsiaal- ja meditsiiniasutusi ühendava võrgu loomine (näiteks nagu HandyNet USA-s või Disability Net Suurbritannias)
   • Spetsialistide koolitamine ja uue tehnoloogia võimalustest teavitamine
   • Rahvusliku programmi käivitamine raskete puuetega, kodudesse suletud (keskkonna halva ligipääsetavuse tõttu) inimeste varustamiseks koduarvutite ja võrguühendusega. Üheks variandiks on käivitada kampaania kasutatud arvutite (näiteks firmades uuemate vastu vahetatavad arvutid) kogumiseks sel eesmärgil.
   • Internetil baseeruva distantsõppevõrgu loomine, mis võimaldaks luua paremad võimalused ka koduõppel olevatele inimestele (sealhulgas ka raske puudega inimestele).

Infotehnoloogia roll puudega laste õpetamisel

Infotehnoloogia omandab nüüdisaegses hariduses järjest kaalukamat osa. Järjest enam koole on varustatud Interneti ja tänapäevaste arvutitega.

Infotehnoloogia rolli puuetega inimeste integreerimises ühiskonda on raske ülehinnata. IT lahendused võimaldavad kaasata haridussüsteemi ka need lapsed, kes seni oma puuete tõttu on kõrvale jäänud. See omakorda annab lootust, et hilisemas elus saavad neist oma kehalisele olukorrale vaatamata täisväärtuslikud ja produktiivsed ühiskonnaliikmed.

IT puhul tuleb aga võtta arvesse asjaolu, mida just erikoolide varustamisel arvutitega kiputakse sageli unustama. Raskema puudega inimesed ei ole sageli suutelised kasutama standardset arvutit, vaid vajavad erilisi lisavahendeid.

Järgnevalt mõned näited:

Klaviatuuriraam - aitab koordinatsioonihäiretega inimesel paremini kasutada tavalist arvutiklaviatuuri. Sõrestik aitab vältida soovimatuid klahvivajutusi. Eriti head efekti annab koos sobiva tarkvaraga (näiteks AccessDOS või Accessibility Options).

Mängukang e. joystick - ka tavaline mängukang sobib asendama arvutihiirt ning sellisena võib olla sobiv lahendus raskema liikumis- ja/või koordinatsioonipuude korral. Parempoolsel pildil on aga spetsiaalselt puuetega inimestele mõeldud juhtkangid.

Pedaal on hariliku arvutihiire suurem sugulane, mis on mõeldud tööks jalaga. Sobib käte spastilisuse või amputatsiooni korral.

Kontseptuaal- e. mõisteklaviatuur on sobiv õpiraskustega lastele, aga ka suhtlemisvahendiks piiratud liigutustega inimesele. Klaviatuuri iga klahvivajutus edastab klahvile edastatud mõiste (näiteks vajutus tassi pildile võib kirjutada ekraanile "jook") Klaviatuuri saab vastavalt vajadusele programmeerida ja katvaid kilesid vahetada.

Kontaktkuvar e. puutekuvar on arvutikuvar, mille abil saab arvutit juhtida ekraani puudutades (hiireklõpsu asendab ekraanipuudutus vastavas kohas). Toodetakse nii tavalise kuvari ette asetatavaid puuteekraane kui ka spetsiaalseid kuvareid.

Lüliti (pildil kujutatud koos kinnituskonsooliga) - kasutatakse sisendseadmena raske liikumispuude korral, kui ka kõneaparaat on häiritud. Konsooli abil saab lülitid paigutada mistahes liikumisvõimelise kehaosa juurde. Lülitite abil võib edastada kindlaid mõisteid, kuid koos vastava tarkvaraga saab nendega ka teksti sisestada (sel juhul on ekraanile kuvatud tähestik ja liikuv aken, lüliti abil fikseeritakse vajalik täht).

Puhumistoru - lüliti eriliik, kasutatakse raske liikumispuude korral. Sageli kasutatakse kahepoolselt töötavat (imemine-puhumine) toru morsetähestiku sisestamiseks, mis vastava tõlkeseadme abil muundatakse tekstiks. Pildil on USA-s toodetav puhumistoruga varustatud telefon.

Punktkirja- e. Braille' monitor - kuvari asendaja raske nägemispuudega inimesele. Ekraanile ilmuv tekst teisendatakse punktkirja ja saadetakse ridahaaval monitorile.

Nagu nägime, saab mitmesuguste erilahendusi kasutades tuua infotehnoloogia rikkalikud võimalused ka nende inimeste käeulatusse, kes senini on sellest olnud sunnitud kõrvale jääma. Olgugi et Eestis on sedalaadi tehnika uus ning selle hankimine keerukas, tuleks just haridusasutustes järjest enam rõhku panna kõigile õpilastele võrdsel tasemel hariduse andmisele. Tuleb meeles pidada, et sellest sõltub paljus praeguste õpilaste, pärastiste täiskasvanute ühiskonda integreerimine - või nende jätmine hoolealuste seisusesse.