2.4. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused

Gümnaasiumi lõpetaja

• omab põhiteadmisi üldisest, anorgaanilisest ja orgaanilisest keemiast;
• oskab teha järeldusi ja üldistusi õpitud materjali põhjal, vastu võtta ja analüüsida temale uut keemiaalast informatsiooni;
• oskab lahendada ainekavale vastavaid arvutus- ja probleemülesandeid;
• tunneb põhilisi laboratoorse töö võtteid ja oskab neid kasutada praktiliste ülesannete lahendamisel;
• on tuttav Eesti maavarade, keemiatööstuse ja keskkonnaprobleemidega.

üldises ja anorgaanilises keemias

• mõistab, mis on keemiline side ja oskab selle teket seletada;
• oskab eristada omaduste järgi ioonilisi, polaarseid ja mittepolaarseid aineid;
• mõistab, et molekulide teke aatomitest ja kristallide teke ioonidest on aineosakeste üleminek püsivamasse olekusse;
• oskab koostada ainete valemeid oksüdatsiooniastmete alusel;
• oskab õpitud teemade ulatuses koostada reaktsioonivõrrandeid, arvestades massi jäävuse seadust, ja teha nende põhjal arvutusi (moolides, massi järgi);
• mõistab, et keemilised reaktsioonid ei tarvitse alati kulgeda lõpuni, vaid võib kujuneda tasakaal vastassuunaliste reaktsioonide vahel; oskab iseloomustada välistegurite mõju keemilisele tasakaalule;
• tunneb põhilisi reaktsiooni kiirust mõjutavaid tegureid ja keemilise reaktsiooni kiirendamise võimalusi;
• tunneb keemilise reaktsiooni olulisi tunnuseid ja oskab neid seletada, oskab käsitleda reaktsiooni energeetilisel tasandil;
• oskab seletada ja põhjendada keemiliste elementide ja nende ühendite omaduste perioodilist sõltuvust aatomi tuumalaengust (esimese 4 perioodi ulatuses);
• oskab iseloomustada lihtainete ja keemiliste ühendite omadusi, lähtudes vastavate keemiliste elementide asukohast perioodilisussüsteemis;
• teab ainete põhiklasside iseloomulikke omadusi ja saamisviise ainekava ulatuses;
• oskab eristada elektrolüüte ja mitteelektrolüüte, selgitada hüdratatsiooniteooriast lähtudes ioonide vabanemist või tekkimist ainete lahustumisel;
• tunneb põhilisi happeid ja aluseid, oskab iseloomustada nende tugevust ja keemilisi omadusi;
• teab, miks soolalahused ei tarvitse alati olla neutraalsed;
• oskab eristada redoksreaktsioone mitteredoksreaktsioonidest, teha kindlaks oksüdeerija ja redutseerija ning tunneb redoksvõrrandite tasakaalustamise põhimõtteid;

orgaanilises keemias

• mõistab reaktsioonide käsitlust vabade radikaalide, nukleofiilide ja elektrofiilide tasandil;
• teab molekulide ruumilist ehitust;
• teab struktuuri ja omaduste vastavust ja sellest tulenevaid järeldusi;
• tunneb orgaanilise keemia osa eluslooduses, tööstuses ja olmes;
• oskab õpitud aineklasside raamides anda nimetusi lihtsamatele orgaanilistele ainetele IUPACi nomenklatuuri järgi ning konstrueerida nimetuste alusel ainete struktuurivalemeid;
• tunneb õpitud funktsionaalseid rühmi ning struktuuriühikuid suvalistes lihtsama kuni keskmise keerukusastmega struktuurides;
• oskab ennustada nende ainete keemilist käitumist õpitud reaktsioonitüüpide raamides, sh. oksüdeerijate (redutseerijate) suhtes, samuti nende happelis-aluselisi omadusi;
• oskab ennustada nende ainete olulisemaid füüsikalisi omadusi: suhteline keemistemperatuur, lahustuvus vees ja orgaanilistes lahustites, suhe veega;
• oskab lihtsal viisil selgitada nende ainete rolli ja keemilisi muundumisi elusorganismides, lähtudes käsitletud biomolekulide struktuurist ning kasutades bioloogiakursusest omandatud teadmisi;
• oskab leida teatmeteostest ainete füüsikalisi konstante ning informatsiooni ainete ja materjalide keemiliste omaduste, saamise ja kasutamise kohta;
• tunneb käsitletud tehispolümeeride struktuuri, oskab sellest lähtudes selgitada vastavate materjalide omadusi (keemiline ja termiline stabiilsus, hüdrofiilsus jne.);
• oskab struktuurist lähtudes selgitada olmes rakendatavate koolis õpitud ainete keemilist alust, võimalikku keskkonnaohtlikkust ja toksilisust;
• omab praktilisi kogemusi ühendiklasside kindlakstegemisel iseloomulike reaktsioonide abil.