II. GÜMNAASIUMI AINEKAVA

Gümnaasiumi füüsikaõpe on süstemaatiline ja võimalust mööda kvantitatiivse käsitlusega. Põhikooliga võrreldes käsitletakse täpsemalt liikumisvorme ja vastastikmõjude põhjusi, otsitakse seoseid erinevate liikumisvormide vahel.

Suureneb iseseisvuse aste igas õppevormis. Induktiivsele käsitlusele lisandub deduktiivne käsitlus. See loob võimalusi mõttelisteks eksperimentideks, teoreetilisteks arutlusteks ja arvutusteks.

Laboritöödes tungitakse sügavamale füüsika eksperimentaalse meetodi sisusse. Nähakse ette tööhüpoteeside püstitamist, eksperimendi planeerimist, eksperimendi võimalikult korrektset läbiviimist, tulemuste registreerimist ja järelduste tegemist. Tutvutakse mõõtevea hindamise alustega. Selleks kasutatakse laboritöid, mis võimaldavad nähtust esile kutsuda ja vaadelda; iseloomulikku füüsikalist suurust mõõta; "avastada" või "kontrollida" füüsika seadusi ja seaduspärasusi; mõõteriista valmistada ja gradueerida; seadmete karakteristikuid üles võtta.

Ülesannete lahendamisel pööratakse suuremat tähelepanu tulemuste analüüsile, ka vormistamisele. Ülesanne lahendatakse algul üldkujul, s.t. õpetatakse lahendama mitte üksikülesandeid, vaid omandatakse tegevusjuhiseid teatud tüüpi ülesannete lahendamiseks. Tutvutakse suurusjärguliste hinnangute andmisega.

Lisaks teemade laiendatud või süvendatud käsitlemisele ja erinevate õppemeetodite kasutamisele tuleb arvestada põhikursuste asendamisvõimalusi valikkursustega. Siin peab arvestama, et valikkursuse raames tuleb anda kogu asendatava põhikursuse tuum.

Õpilastele, kes on põhikursustest läbinud ainult "Mehaanika" ja "Kosmoloogia", tuleks füüsikalist maailmapilti käsitlev kursus esitada üldisemalt, illustratiivsemalt, inimkesksemalt.

2.1. Õpetuse eesmärgid

Gümnaasiumi füüsikaõpetusega taotletakse, et õpilane