EMAKEEL

(Eesti õppekeelega koolile)

Emakeelel on isiksuse ja rahvuskultuuri arengus keskne roll. Ta on mõtlemise vahend, tal on oluline osa inimese maailmapildi kujunemises ja kultuuritunnetuses ning sedakaudu kultuuri säilitamisel, arendamisel ja vahendamisel. Kultuuri oluline osa on kirjandus.

Emakeelel on eriline koht õppeainete hulgas, ta on õppimise eesmärk ja vahend, kogu õppetegevuse alus.

Emakeel on olulisemaid eneseväljendusvahendeid. Eneseväljendus sõltub õpilase minakäsitusest, mille arenguga on omakorda seotud mõtlemine ja keeleteadmised, eneseväljendussoov ja -julgus. Tekstiloome eeldab oskust kasutada keele vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks. Et elus toime tulla, peab oskama lugeda, kirjutada, kuulata ja kõnelda.

Keel on peamine suhtlusvahend. Emakeeleõpetus kujundab valmidust ja vilumust suhelda tekstide ja inimestega eri olukordades; oskust otsida, talletada ja vahendada teavet, ideid, suhtumisi ja arvamusi. Emakeeleõpetus arendab kriitilist mõtlemist, oskust formuleerida oma mõtteid, analüüsida kuuldut-loetut ja teha oma järeldusi.

Keerukamaks muutuvas maailmas kasvab massiteabe osatähtsus ja mõju pidevalt. Seepärast on tekstide valikuline vastuvõtt, oskuslik analüüs ja õigete järelduste tegemine üha olulisem.

Emakeele vahendusel puutuvad õpilased kokku igasuguste tekstidega, sealhulgas ilukirjandusega. Ilukirjandus pakub elamusi, vahendab ja mõtestab inimesele argielus kättesaamatuid kogemusi, aidates kujundada tolerantsust, esteetilist ja eetilist väärtustunnetust, mõista teisi kultuure. Lugemuse maht ja laad mõjutavad inimese keeleoskust, tekstitunnetus toetab kirjanduse ja teiste kultuuriilmingute taju. Nii õpib noor inimene kultuurikontekstis orienteeruma ja leiab oma koha ühiskonnas.

Emakeeleõpetuse põhivaldkonnad on keelelise suhtluse osaoskused (lugemine, kirjutamine, kuulamine, kõnelemine), keeleteadmised ja kirjandus.

Lugemine algab sõnade ja lausete kokkulugemisest. Lugemisoskuse arenedes muutub peamiseks oskus eraldada loetust oluline ning seda suhtlemisel arvestada ja eesmärgipäraselt kasutada. Õpetus peaks ennekõike stimuleerima lugemissoovi. Teksti keele jälgimine toetab eneseväljendust. Lugedes ja loetu üle arutledes kujuneb õpilastel analüüsioskus, samuti valmisolek kuulata teiste seisukohti ning sõnastada ja esitada oma arvamusi.

Kirjutamine on algul väga tihedalt seotud lugemise ja eneseväljenduse arenguga. Oma tekste kirjutama peavad lapsed hakkama kohe, kui esmane kirjaoskus on saavutatud. Kui õpilasel on juba piisavalt keeleteadmisi ja kirjatehnilist vilumust, tuleb ka õigekirjale tähelepanu juhtida. Kirjutamise puhul on kogu kooliaja vältel tähtis, et õpilane tunneks vajadust oma mõtteid kirja panna, olgu siis jutu, luuletuse, laulu, näidendi, kirja, arvustuse vm. vormis, talle tuleb anda võimalus oma tekste avaldada või esitada. Suutlikkus end eri ¾anrides väljendada tekib ainult pidevalt kirjutades.

Kuulamisoskust tuleb senisest märksa tähelepanelikumalt arendada. Nii nagu eesmärgistatud lugemine, kujundab ka teadlik kuulamine oskust teksti mõista ja analüüsida. Kuuldu meeldejätmine treenib nii mälu kui ka mõtlemist. Kuulamisel on oluline koht teksti või selle osa eesmärgi ja tähenduse tabamisel ning adekvaatsel reageerimisel. Oskus kuulata on oluline osa väitluskultuurist.

Kõnelemist tuleb teadlikult arendada. Lapsel on vaja tunnis kõnelda ka igapäevaelus kogetust. Teda tuleb ergutada oma arvamust ja mõtteid avaldama. Lisaks loomuliku kõnesituatsiooni loomisele tuleb kõnelemist ka spetsiaalselt õpetada, kasutada mängu, laulu, dramatiseerimist. Kõnetehnika väljaarendamine nõuab tõsist tähelepanu. Suhtlemisel koolitunnis on vältimatu turvaline, oma mõtteid ja seisukohti väljendama kutsuv õhkkond.

Keeleteadmised on eelkõige teadliku keelekasutuse alus. Neid on vaja väljendusliku enesekindluse saavutamiseks, milleni aitavad teadmised keelest kui märgisüsteemist, keele variatiivsusest ja sellega seotud stiilivõimalustest, kirjutatud ja kõneldud keelest, funktsionaalstiilidest, murretest. Emakeele struktuuri tundmisel on tunnetuslik väärtus, nagu ka teadmistel sugulaskeeltest, keelte päritolust jmt.

Kirjandus on mitmekesine emakeelne lugemisvara ja eri liiki tekstidest on lapsel vaja ülevaadet. Ilukirjandus on kultuuri osa, milles väljendub inimeste tunde- ja mõttemaailm. Ilukirjandus pakub meelelahutust ja virgutust, aitab leida vastust elu põhiküsimustele. Lugedes või mõnel teisel moel kirjandusega kokku puutudes õpib inimene tundma inimsuhete mitmekesisust, erinevaid mõtteviise ja eluhoiakuid, inimeste elu ja probleeme eri aegadel ja keskkondades. Erilaadse kirjanduse lugemine annab kaudseid kogemusi, rikastab ja avardab maailmapilti, aitab kujundada õpilase mina- ja maailmakäsitust ning keeletaju, pakub esteetilisi elamusi, ergutab fantaasiat ja indu ka ise kirjutada. Ainult ilukirjandus pakub laialdase pildi emakeele kihilisest sõnavarast, siin kajastub keele kogu rikkus.