EESTI HARIDUSSTSENAARIUMID 2015

Krista Loogma, Rein Ruubel, Viive Ruus, Ene-Silvia Sarv, Raivo Vilu


Eesti Haridusstsenaariumid 2015 on koostatud eesmärgiga edendada ühiskonnas diskussiooni Eesti hariduse tuleviku üle, toetamaks haridusstrateegia väljatöötamist avalikkuse osavõtul. On loodud neli Eesti ühiskonna ja hariduse tulevikupilti:

A. - "Rahvuskeskne Eesti" ehk "Rahvakoolide Eesti",

B. - "Korporatiivne Eesti" ehk "Pidevalt algavate haridusreformide Eesti",

C. - "Rikaste ja vaeste Eesti" ehk "Turuhariduse ja eliitkoolide Eesti" ning

D. - "Interaktiivne Eesti" ehk "Õpi-Eesti"

 

Vaatleme haridust ühiskonna seisukohalt. Seetõttu mõistame me õppimist ja õpetamist tegevustena, mille tulemusel toimunud muutused üksikisikute või organisatsioonide teadmistes, oskustes, väärtushinnangutes jne. pälvivad ühiskondlikku tunnustust või taotletakse nende tunnustamist. Ühiskondliku tunnustuse avalduseks on nii haridust tõendavad tunnistused kui ka isiku või organisatsiooni sotsiaalset seisundit mõjutavad otsused ja nende tagajärjed: töökohale valimine, edutamine, organisatsioonide tulemuslikkus jne. Kõige paremini on ühiskondliku tunnustamise seisukohalt reguleeritud formaalharidussüsteem. Kõigis koolides - alates algkoolist, osalt ka koolieelsetest lasteasutustest, ja lõpetades ülikoolidega- toimub õpetus tunnustatud õppekavade alusel ja kooli lõputunnistuste väljaandmisel kehtib kindel kord. Formaalharidus on seega haridussüsteemi kõige institutsionaliseeritum osa. Kogu õppimine ja õpetamine ei mahu kaugeltki kooliseinte vahele. Õppimine ja õpetamine toimub kodudes, elektroonilites keskkondades, mitmesugustes, organisatsioonides ja ühendustes - praktiliselt igal pool ja iga päev. Kõneldes haridusest tuleb näiteks ka massimeediat ning reklaami vaadelda õppimise ning õpetamise seisukohalt.

Haridusstsenaariumides mõistame sõna "haridus" nii avaras tähenduses, et see hõlmaks nii formaalhariduses kui ka väljaspool seda toimuvat õppimist ja õpetamist. Samas kitsendame seda mõistet, paigutades hariduse alla eelkõige institutsioonilise või institutsionaliseeritava õpetuse. Seda järgmistel kaalutlustel. Ühelt poolt: käsitlemata haridust kui kogu ühiskonda läbivat tegevust pole võimalik rääkida õpiühiskonnast, mis peaks olema haridusstrateegiate kujundamise arvestatav lähtealus. Teiselt poolt: seades eemärgiks toetada strateegiate väljatöötamist Eesti hariduse kohta, ei saa mööda minna hariduse institutsioonilisest aspektist, sest see on mehhanism, mis võimaldab võimendada mis tahes haridusinitsiatiivi ja -uuendust ning seega kujundada tõhusaid arengustrateegiaid. Kirjeldatud vaade haridusele ei tähenda loomulikult seda, et teistsuguseid käsitusi ei tuleks arvestada. Haridusstsenaariumide koostamisel vaadeldigi haridust ka üksikisiku, erinevate vanuse-, rahvusrühmade jne. seisukohalt, võeti arvesse nii filosoofilisi, psühholoogilisi, neuroteadustest tulenevaid jm. seisukohti õppimise ja õpetamise kohta jne. Ent kuna meie eesmärgiks on ette näha hariduse toimimist Eesti ühiskonnas, mis tähendab ühiskonna ja haridussüsteemi koostoimimise vaatlemist, keskendutakse hariduse institutsioonilisele määratlusele.

Formaalharidust vaatleme samal viisil, nagu see on juurdunud rahvusvahelises praktikas ja Eesti haridussüteemi kirjeldamisel teeme vahet järgmiste haridustasemete vahel: alusharidus (omandatakse koolieelses lasteasutuses, peamiselt lasteaias), põhiharidus (omandatakse alg- ja põhikoolis), üld- ja kutsekeskharidus (omandatakse gümnaasiumis või kutseõppeasutuses), kõrgharidus ja ülikoolijärgne haridus (omandatakse rakenduskõrgkoolides või ülikoolides, sealhulgas magistratuuris ning doktorantuuris; tehnikumides omandatav haridus võib oma tasemelt olla kõrgharidus). Sama klassifikatsioon võimaldab vahet teha formaalhariduse sisu erinevate tüüpide vahel. Stsenaariumide koostamisel arvestasime visiooni ülevaatlikkuse huvides enamasti vaid erinevusi üld- ja kutsehariduslike õppekavade vahel. Tasub meeles pidada, et kuigi teatav tasemeharidus omandatakse enamasti kindlas eas- põlvkonniti, on põhimõtteliselt võimalik formaalharidussüsteemis õppida mis tahes vanuses.

Mitteformaalharidust vaatleme koosnevana kahest kihist.

Esimene kiht: institutsionaliseeritud mitteformaalharidus, eelkõige täiskasvanukoolitus oma mitmekesistes vormides, sh. ettevõtete ja firmade juures toimuv koolitus, töötute koolitus, mitmesugustel koolituskursustel saadav haridus, näiteks keeltekoolides, arvutikursustel vm. Ka dokumenteeritud kvaliteedisüsteemide arendamine (ISO jt.) jmt. tegevus kuulub siia. Nähtavasti ka osa huviharidusest. Hariduse selles struktuuris saavad õppijad - nii üksikisikud kui ka organisatsioonid - vastava tunnistuse- diplomi vms. sertifikaadi koolituse läbimise kohta. Ka kasutatakse sedasorti koolituse suhtes ühiskondliku tunnustamise mitmesuguseid muid võtteid (kursuste litsenseerimine, akrediteerimine vm.).

Teine kiht: institutsionaliseerimata mitteformaalharidus: iseõppimine, huvi- ja hobiharidus, õppimine Internetis pakutavatel kursustel ja Interneti vahendusel, kindla õppekavata töötavad õpiringid ja diskussiooniklubid, kodanikuühendustes (spontaanselt) omandatav haridus kui põhitegevuse lisaväärtus, sihipärane, kindla korraldusega arendustegevus firmades ja organisatsioonides jne. Institutsionaliseerimata mitteformaalhariduse kohta diplomeid, tunnistusi jms. välja ei anta.

Piirjooned nende kahe kihi vahel on ebamäärased ja muutuvad. Muutub nii õppe sisu kui ka selle staatus - seni tunnustamata kursused saavad tunnustuse osaliseks, mõned tunnustatud kursused kaovad jne.

Haridusstsenaariumide 2015 põhieeldused:

1. Aastal 2015 on Eesti kindlasti infoühiskond. Küsimus on selles, kui uuendusvõimeline ja edukas saab Eesti olema Euroopas ja maailmas.

2. Arvutite (kui neid aastal 2015 veel nii nimetatakse) kasutamine on muutunud sama lihtsaks ja igapäevaseks kui telefoni või televiisori kasutamine aastal 1998.a. Eestis ei ole ühtki vähegi kooliskäinud inimest, kes ei oskaks käsitseda arvutit.

3. Kogu ühiskond on "võrgustunud": suur osa inimeste igapäevasest suhtlemisest toimub telekommunikatsioonivõrkude kaudu; avalik sektor osutab teenuseid põhiliselt elektroonilisel teel; kõikide tasemete koolid ja haridusega tegelevad organisatsioonid on ühendatud telekommunikatsioonivõrkudesse, koolide "füüsilise" võrgu kõrvale on tekkinud virtuaalne koolitusvõrk, need õppeasutused, kel on oma maja ja reaalne aadress, on selles infovõrgustikus nagu rosinad saias.

4. Kampuse-tüüpi kõrgkoolid on lülitunud globaalsetesse infovõrkudesse ja ümberkujunenud virtuaalseteks õpikeskkondadeks.

5. Formaalharidussüsteemis on muutunud haridustasemete omavahelised suhted ning integratsioonimustrid suhetes mitteformaalharidussüsteemiga; kõrg- ja ülikoolijärgses hariduses on oodata uute tasemete või kihistuste teket.

6. Eesti on valdavalt teenindusühiskond. Küsimus seisneb selles, mis liiki ja millise tasemega teenuseid osutatakse ning kuivõrd globaalsed saavad seejuures olema integratsioonimustrid.

7. Stsenaariumide kõige põhilisemaks eelduseks on avatud ühiskondade kujunemine kogu maailmas ning sellega kaasnevad globaliseerumisprotsessid.

Eesti haridusstsenaariumide 2015 võtmetegurid

Haridust, sealhulgas formaalharidust kõige tugevamini mõjutavaid võtmetegureid (põhifaktoreid) ei tule otsida mitte haridusest endast, vaid nende jõudude seast, mis määravad kogu ühiskonna arengu pikemas ajaperspektiivis.

"Eesti haridusstsenaariumid 2015" on koostatud kahe ühiskonna iseloomu määrava võtmeteguri koosmõju arvestades. Nendeks on 1) ühiskonna sidusus, integratiivsus ja 2) ühiskonna uuenemisvõime, ühiskondlike püüdluste kvaliteet ja intensiivsus.

 

1. Ühiskonna sidusus, integratiivsus iseloomustab ühiskonda sel alusel, kas ta toimib inimesi ja rühmi (erinevaid kogukondi, gruppe, ringkondi) ühendavalt või lahutavalt, kaasahaaravalt või eemaletõrjuvalt.

 

A. Lahutav ühiskond on tugevalt polariseerunud ja korporatiivne, kus üliedukad vastanduvad mahajääjatele ja "igaüks sureb omaette". Puudub asjalik, kõigi osapoolte huvisid arvestav dialoog erinevate huvirühmade ja inimeste vahel; iseloomulikud on teravad konkurentsisuhted ja kõrge võimudistants. Usaldusnivoo ühiskonnas on madal, ametnikkond vastandub rahvale. Ühiskonda tervikuna iseloomustab poliitiline passiivsus, kodanikualgatuslikud ettevõtmised ei etenda märkimisväärset osa ühiskonnaelu korraldamisel.

B. Ühendav ühiskond on kõrge sidususe astmega ja tugeva keskkihiga, suhteliselt vähe on mahajääjaid, tipud ei vastandu ülejäänutele. Domineerivad koostöösuhted ja üksteiselt õppimine, seda ka erinevate vaadete ja positsiooniga inimeste ja rühmade vahel, võimudistants on madal. Tuntav on kõiki elanikke ühendava positiivse Eesti-identiteedi olemasolu. Mitte-eestlased on integreerunud, uusimmigrandid võtavad omaks Eesti identiteedi. Avalik sektor on efektiivne, läbipaistev ja kodanike kontrolli all; valitseb usaldus üksikisikute, organisatsioonide ja rahva ning riigivõimu vahel. On toimunud valitsusväliste organisatsioonide kiire kasv, kodanikühendustel on oluline osa ühiskonnaelu reguleerimisel ja demokraatlikes otsustusmehhanismides.

 

 2. Ühiskonna uuenemisvõimet iseloomustab innovaatilisus ja püüdluste tase - kas orienteerutakse uute ideede, tehnoloogiate, oskuste rakendamisele ja globaalsete võimaluste maksimaalsele ärakasutamisele, probleemide ja arenguvõimaluste ettenägemisele ( ennetav, jätkusuutlik ühiskond) või ellujäämisele ning rahuldutakse olemasolevaga, lahendades probleeme pärast nende tekkimist (reageerimisühiskond).

 

A. Kõrge uuenemisvõimega ühiskonna arenguga kaasneb kõrgetasemeliste innovatsioonide kiire juurdevool ja levi, uuenduste, sh. revolutsiooniliste leiutuste, uute kvaliteetide katsetamise teadlik soosimine, kõrge ja teadlik õppimisvõime. Eriti olulistena on ühiskonnas välja töötatud innovatsiooni ja arendustegevuse strateegiad. On kõrged püüdlused ja eneseusaldus, kõrge ärimoraal. Prevaleerib oivalisuse ja edu filosoofia; "fosforiidisõda" ja "laulvat revolutsiooni" mäletatakse kui näidet Eesti teerajaja rollist, "ime tabamisest". "Test Site Estonia", "Teerajaja Eesti" on muutunud kaubamärgiks.

B. Madala uuenemisvõimega ühiskonna innovaatilisus on madal, domineerib majanduslik "realism" ja kitsas utilitarism, valdav on madal püüdluste tase, eneseusk ja loovus, ennast võrreldakse endast kehvematega. Probleeme ja riski püütakse vältida. Valitseb umbusk uue ja võõrsilt tulnu suhtes, madal (enese)kriitilisus ning orientatsioon minevikku ja olevikku. Eksperimenteerimine jäetakse teistele, mis mujal on end õigustanud.

Neid ühiskonda iseloomustavat kaht, eeldatavalt teineteisest sõltumatut põhitegurit arvestades on võimalik luua neli tulevikuühiskonna mudelit ja neile vastavat haridusstsenaariumi (joonis1 ).

Tahaksime siinkohal rõhutada, et loeme ühiskonna ja hariduse vaatlust teineteisest sõltuvana ja vastastikku mõjutavana põhjendatuks ning peame katseid luua haridusstrateegiat ühiskonna kui terviku võimalikke arenguid arvesse võtmata ebasoovitavaks, sest sotsiaalset konteksti arvestamata võidakse vastu võtta kahjulikke haridusotsuseid.

 

 KÕRGE
UUENEMISVÕIME
 C.
TURUHARIDUSE JA ELIITKOOLIDE EESTI
(RIKASTE JA VAESTE EESTI)
D.
ÕPI-EESTI
(INTERAKTIIVNE EESTI)
 MADAL
UUENEMISVÕIME
 B.

PIDEVALT ALGAVATE HARIDUSREFORMIDE EESTI.

(KORPORATIIVNE EESTI)

A.
RAHVAKOOLIDE EESTI
(RAHVUSKESKNE EESTI)
 LAHUTAV ÜHISKOND
 SIDUV ÜHISKOND
Joonis 1. Neli visiooni Eesti haridusest aastal 2015

 

STSENAARIUM A: RAHVAKOOLIDE EESTI


Madal uuenemisvõime ja ühendav ühiskond - "Rahvuskeskne Eesti".


Eesti ühiskonnas valitsevad konservatiivsed väärtused. Ühendavat identiteeti otsitakse eestlaste rahvuslikust ühtekuuluvusest ja minevikust. Rahvuslikult koosseisult on Eesti üsna ühtlane: suurem osa mitte-eestlasi on riigist lahkunud kas Itta või Läände, kohalejäänud on pea täielikult eestistunud. Poliitiline võim riigis on konservatiivide ja roheliste käes.

 

Eesti on infoühiskond. Infotehnoloogiat kasutatakse eelkõige funktsionaalsetel ja meelelahutuslikel eemärkidel (massimeedia, õppimine, raamatupidamine, suhtlemine). Võrguvõimalused on kättesaadavad suuremale osale ühiskonnast: need on olemas koolides, väiksemates kohtades on loodud palju integreeritud haridus-kultuurikeskusi (kool-internetipunkt-raamatukogu-kultuurikeskus), ka suuremas osas peredes on arvutid, sest ilma nendeta pole võimalik toime tulla; levinud on kaugtöö, põhiliselt lihtsama alltöövõtuna, uusi tehnoloogiaid kasutatakse ka puuetega inimeste õpi- ja töövõimaluste tagamisel.

Tööturg on siiski suhteliselt kinnine, globaalsel tööturul osalejaid on Eestis elavate inimeste hulgas vähem kui arenenud maades. Suhteliselt palju töökohti annab isikuteenindus, sotsiaalsfäär ja avalik sektor. Märgatav osa potentsiaalsest kõrg-intelligentsist ja riskivalmis ettevõtjaskonnast lahkub. Välisfirmad Eestisse ei investeeri, suuri edukaid ettevõtteid pole. Ida-Lääne transiidi eest toimunud võitluse on Eesti kaotanud Soomele ja Venemaale. Biodünaamiline põllumajandus (piimandus) on Eesti arvestatav ekspordivõimeline majandusharu.

Eestlaste arv väheneb, rahvastiku vanuseline struktuur on tasakaalust väljas - vanemate inimeste osakaal suureneb kiiremini kui Euroopa maades keskmiselt. Immigratsioon on väike. Eesti näeb välja kui küla nõukogude ajal: - noored kas pole sündinud või on lahkunud, siia on jäänud inimesed, kel elu elatud. Ühiskonda ähvardab demograafiline hääbumine.

Avaliku sektori osatähtsus ühiskonnas on suur. See on võrgustunud ja muutunud paindlikumaks ning on seetõttu üsna tõhus. Koostöö erinevate ministeeriumide vahel sujub, põhimõtteliselt on lahendatud hariduse kättesaadavuse probleem formaalhariduse madalamatel tasemetel. Koolikohustust täidetakse pea sajaprotsendiliselt. On loodud mehhanismid tööturu ja sotsiaalse ebavõrdsuse kompenseerimiseks. Väga rikkaid ja väga vaeseid on suhteliselt vähe. Võrreldes maailma rikaste riikidega on keskmine eestlane vaene ja enesesse tõmbunud. Maksud on paljude arvates liiga kõrged ega lase ettevõtlikel end teostada.

On tekkinud arvukalt kodanikuühendusi. Enamasti on nad tagasivaatavad ja (rahvus)kultuurikesksed, nende ühiskondlik-poliitiline ega uuenduslik roll pole märkimisväärne.

Eestit peetakse üksmeelselt Euroopa perifeeriaks.

 

Rahvakoolide Eesti.

Haridus on endiselt eestlaste rahvusreligioon ja hariduse (laias mõttes) põhiolemus on säilitav-väärtustav. Intellektuaalset kapitali nähakse rahvusliku kogukapitali olulise osana. Hariduskohustus on 12 aastat. Haridusalased otsused tehakse põhiliselt riiklikul tasandil, omavalitsustel ja kodanikeühendustel on pigem toetav ja elluviiv roll.

Eestis on loodud laste kooliks ettevalmistamise ühtne süsteem ja lasteaedades on kehtestatud laste kooliks ettevalmistamise riiklikud õppeprogrammid. Põhikooli lõpetavad kõik vastavas vanuses lapsed, väljalangevust peaaegu ei ole. Põhikooli õppekava on traditsiooniline, õppekavas on peatähelepanu alusoskustel - lugemisel, kirjutamisel ja aritmeetikal, n.ö. "raudvaral". Kasutatav õppekava on teatud kosmeetika läbiteinud 1997.a. kava. Õppeainete vahel on küllalt selged piirid. Tähtsal kohal õppekavas on ka etnograafilise värvinguga kodulugu ja ajalugu, rõhutatakse kodanikukasvatust. Õppesisus toimub liikumine lähemalt kaugemale, kodunt maailma. Korraldatakse üle-Eestilisi kodu-uurimise konkursse jne. Loovuse arendamise mehhanismidele varases koolieas ja iseseisva õppimise võime kujundamisele murdeea lõpuks ei pöörata olulist tähelepanu. Õpetamine on endiselt oluliselt õpetajakeskne. Isiksuse arendamine on allutatud ühiskonna tellimusele. Vabaharidusse, alternatiivkoolidesse, koduõppesse ja teistesse mittetraditsioonilistesse õppevormidesse suhtutakse umbusklikult ning üleolevalt. Eestlane on tuntud omapäraselt korraliku, autoritaarse ja suhtlemisprobleemide all kannatava inimesena. Eestist lahkunud inimesed on seevastu endiselt edukad, kuigi nad ei suuda täielikult sulada asukohamaade elukeskkonda. Nende assimileerumine toimub aeglaselt ja märgatav osa neist tuleb pensionäripõlve pidama Eestisse.

Põhikooli järel lõpetab suurem osa (kuni 60-70%) kutsekooli. Kutsekoolide võrk on hästi välja arendatud. Eelistatud on nii kutse- kui ka üldkeskhariduse omandamine oma õpetajate käe all ning "füüsiliselt" koolis käies, sest iseseisev õppimine valmistab enamikule raskusi. Klassikalisse, akadeemilise suunitlusega gümnaasiumi, mis on diferentseeritud vähestesse harudesse (peamiselt humanitaar- ja reaalharu), läheb ligikaudu kolmandik põhikooli lõpetanutest. Eesti on uhke sellele, et humanitaarharus on keelte õpetus kõrgel tasemel, üsna paljudes koolides õpetatakse ka ladina keelt ja formaalloogikat. Reaalharus on esikohal matemaatika, füüsika ja keemia. Tööandjad tõstavad häält tehnoloogia-alaste teadmiste osatähtsuse suurendamise poolt. Gümnaasiumi lõpus on ranged lõpueksamid.

 

Õppimises- õpetamises on juhtiv osa õpetajal. Õpetus toimub traditsioonilise klassikalise malli järgi, olles orienteeritud faktiteadmistele, mälule ja reprodutseerimisele. Õppekorralduses on valdavad kooli- klassi- õppetunni- süsteem ja passiivsed õpikeskkonnad. Kooliuuendustesse suhtutakse ettevaatusega, valdav on äraootav hoiak. Mitmesugused koostöövormid õpetajate ja õpilaste vahel on üsna populaarsed, kuid ideed õpetaja rolli olulisest muutumisest, õpetajate ja õpilaste rollide "vahelduvusest" ei ole leidnud kuigi laia kandepinda. Valdav on autoritaarne või gurulik side õpetaja-kasvatajaga. Kool on orienteeritud sissejuurdunud moraalsete tõekspidamistega ja käitumismallidega inimese kujundamisele, kes suudaks toime tulla infoühiskonnas piiratud vajadustega tarbijana ja esindusdemokraatia (mitte "otsedemokraatia") realiseerijana.

Kõrghariduses domineerib traditsiooniline anglo- ameerika sugemetega saksa tüüpi ülikool. Ülikoolides õpib mitte rohkem kui 45% gümnaasiumilõpetajatest. Kutsekõrgkooli (rakenduskõrgkooli) üliõpilaskond on eelmisega võrreldes väikesearvuline (mitte üle 35% kõigist üliõpilastest), sinna tullakse ka kutsekoolidest. Insenerihariduse ja loodusteaduste osakaal kõrghariduses moodustab ligikaudu 10-12%. Ülikooliteaduses vahendatakse ja arendatakse mujalt pärinevaid teaduslikke ideid. Tuntumad on "rahvusteadlased" (kirjandus- kunsti- ja keeleteadus, folkloristika jt.), kes on ületanud eesti keele piirid ja "müüvad" analüüse veidi arhailise ja mujal isegi eksootilisena tunduva Eesti ühiskonna ja kultuuri kohta. Üsnagi edukalt, muide. Uute ideedega silma paistvad ja rahvusvaheliselt arvestatavad teaduskoolkonnad puuduvad. Integratsioon kõrgkooliteaduse- innovatsiooni-ettevõtluse vahel on nõrk ja innovatsioonikeskused ei saa hoogu sisse. Kõrgtehnoloogiline väikeettevõtlus kiratseb. Avaliku sektori ametnikud peavad teadlasi elust võõrdunud ja vastutustundetuteks unistajateks. Õppejõude-teadlasi ja eksperte valitsuskomisjonidesse ei kutsuta, vahetevahel tekitavad nad elevust artiklitega, milles tuletatakse meelde, et Eesti teadus on rahvuskultuuri lahutamatu osa, mida ei tohiks mingil tingimusel unustada. Kehtib suhteliselt jäik õppelaenude süsteem, mille tõttu enamik üliõpilasi püüab õpinguid ühendada juhusliku tööga.

Mitteformaalharidust ja mittetraditsioonilisi õppevorme ei loeta formaalhariduse võrdväärseteks "partneriteks", märkimisväärset ideede- ja informatsioonivahetust nende kahe vahel ei toimu. Täiskasvanuharidus kujutab endast peamiselt täiskasvanute süstemaatilist eri- ja ametialast väljaõpet, on utilitaarne ja mõeldud eelkõige toimetulekuks uue tehnikaga, nagu näiteks kommunikatsioonivahenditega. Kuuldub kurtmisi, et Eestis puudub selge suunitlus professionaalselt arendavale pidevõppele, nagu ka elukestvale õppimisele avaramas mõttes. Rahvaülikoolid ja kodanikualgatuslikud vabaharidusrühmad on laialt levinud ja tegutsevad üle Eestimaa, eriti rahvamajade juures. Neil on valdavalt kompensatoorne ja seltskondlik suunitlus, tööturul neid ei arvestata.

Hariduse kättesaadavus, eriti hariduse alumistel astmetel, samuti kui regiooniti ei ole probleemiks. Hariduse kättesaadavuse ja vähese väljalangevuse tõttu haridussüsteemist on sotsiaalse ebavõrdsuse ilmingud hariduses vähemärgatavad. väljalangemine madal. Riik ja omavalitsused hoolitsevad, et piisavalt kantaks hoolt puuetega laste ja täiskasvanute eest, nende jaoks on erikoolid ja hoolekodud.

 

Stsenaarium B: PIDEVATE HARIDUSREFORMIDE EESTI.


Lahutav ühiskond ja vähene uuenemisvõime - "Korporatiivne Eesti"

 

Eestis puuduvad ühiskonda ühendavad ja mobiliseerivad, Eesti imagot ja inimeste identiteeti kujundavad visioonid selle kohta, milline peaks olema Eesti missioon ja roll Euroopa Liidus ja maailmas, sealsetel globaalsetel turgudel. Ühiskond on minetanud ühised väärtused ja muutunud poliitilise ja majandusvõimu pärast võitlevate rühmituste lahingutandriks, mis jagab inimesed võitjateks ja luuseriteks, tugevateks ja nõrkadeks. Poliitilise võimu iseloom sõltub sellest, milline rühmitus parasjagu võimul on. Erakondade poliitiline maailmavaade on kõikuv, valitsused on ebastabiilsed, pidevalt on õhus erakorraliste valimiste oht. Rahvas ei usalda oma riiki ja tema enda poolt valitud võimuorganeid. Ühiskondlikes väärtustes valitseb konkurents ja iga hinna eest läbilöömine. Ennast samastatakse Eestimaa ja tema linnade ning alevite vastaseid seljatanud võitjatega, kes, tundmata ise kaotushirmu, sisendavad seda teistele.

Majanduskasv on madal. On tekkinud mõned valdkonnad, kus on jõutud maailmaturule, enamasti mõne välisfirma sildi all. Teised harud kiratsevad. Olulise osa rahvatulust annab transiidikaubandus. Tähtsal kohal on piimatööstus - Helsinki ja Peterburi saavad märgatava osa piimatoodetest Eestist. Teenindussektori arengus on määravaks liht- ja isikuteenindus. Kaasaegset infotehnoloogiat kasutatakse palju kaasaegset, kuid seda eelkõige standardsete tegevuste jaoks. Investeeringud uutesse tehnoloogiatesse on poliitilise ja majandusliku kliima ebastabiilsuse tõttu väiksemahulised. Infotehnoloogiline infrastruktuur on päris hästi välja arenenud ja suhteliselt kättesaadav, selle kasutamiskultuur aga on madal, esikohal on meelelahutuslik ja pragmaatiline kasutusviis.

Avalikus sektoris - ministeeriumides, omavalitsustes ja eriti ametkondade vahel - puudub koostöökultuur. Infovahetus, andmebaasid, registrid jms ei toimi (üks ei tea, mis teine teeb). See välistab võimaluse lahendada "mitme ametkonna vahele" jäävaid probleeme (koolikohustuse mittetäitmine ja väljalangevus esimestel haridustasanditel, tööturu ja tööpuuduse probleemid, sotsiaalkindlustus jne.).

Eesti on jäänud ääremaaks ja sõltub Euroliidu abiprogrammidest. EÜ finantssüstid (eriti sotsiaalsfääri ja haridusse) on osutunud ebaefektiivseteks, osalt korporatiivsete hoiakute tõttu ühiskonnas, osalt avaliku sektori ebaefektiivsuse tõttu. Seda võimendab omakorda see, et kodanikeühenduste regulatiivne roll ühiskonnas on tagasihoidlik, neist ei ole kujunenud ei innovatsioonide algatajaid, käivitajaid ega ka "jaotuskanaliteks" või uute globaalsete koostööideede võimendajaid.

 

Ühiskond funktsioneerib rehepeksumasina meetodil, selekteerides välja sõklaid (nõrku, kaotajaid) ja tõstes kilbile teri (võitjaid). Kaotajate hulgas suureneb järjest enam nende hulk, kes loobuvad eluvõitlusest ja täiendavad lumpeni ridu. Käiku on läinud ka rikkuse ja vaesuse taastootmismehhanismid, mis vähendavad ühiskondlikku mobiilsust - kes on "out", see sinna ka jääb - koos laste ja lastelastega. On tekkinud kaotajate ja võitjate vallad, maakonnad ja alevid, samuti ka terved linnad ning linnaosad. Tööpuudus on pidevalt suurenenud. Kuritegevus on suur. Rahvusvahelised organisatsioonid püüavad Eestit abistada võitluses AIDS-i kiire levikuga.

Eesti rahvaarv kasvab aeglaselt, eestlaste arvukus väheneb. Sündivus on väike ja paremad "ajud" ning energilisemad inimesed lahkuvad riigist. Rahvastiku vanuseline struktuur halveneb järjest, ka need, kes on siit noorest peast lahkunud, ei tule pensioniea saabudes elama Eestisse. Siinne igapäevane kraaklemine on inimestele, kes on harjunud sõbraliku ja lahke käitumisega kaasinimeste suhtes, võõrastav ja vastuvõtmatu.

 

Eesti on maailma silmis kujunemas tülikaks väikeriigiks, keda ei saa usaldada ega lasta maailmaasju arutama ja nende üle otsustama.

 

Pidevalt algavate haridusreformide Eesti

 

Haridust omandatakse hirmus sattuda elu ääremaadele. Poliitikud kõnelevad hariduse tähtsusest selleks, et kindlustada valijate hääli. Haridusest on saanud tõhus relv võimuvõitluses. Hariduses toimuvad kampaanialikud "uuendused", mille toime ettenägemisega tavaliselt ei tegelda. Valitsused vahelduvad kiiresti, iga võimuvahetusega algab reform otsast peale. Eestis on loodud kümneid hariduskontseptsioone, kuid mitte ühegi vaatepiir ei ulatu kaugemale formaalharidusest. Tõsi, mõnes kontseptsioonis on käsitletud täiskasvanuharidust, mida vaadeldakse omaette seisvana, lahus ülejäänud haridussüsteemist. Ühise visiooni puudumine Eesti arengutee ja hariduse kohta muudab ühiskonna heitlikuks, inimesed tunnevad end ebakindlalt, olles mures nii iseenda kui laste tuleviku pärast.

 

Haridusametnikkond, keda poliitiline ebastabiilsus jätab suhteliselt puutumatuks, on hariduspoliitika ainukujundaja, sest haridusalased seltsid ja ühendused on kas varjusurmas või läinud hingusele. Haridust kontrollib võimas, end sõltumatuks kuulutanud keskus, kes on kehtestanud riiklike eksamite ja järelevalve range süsteemi. Eriti hoolikalt inspekteeritakse nn. tavakoole, muutes need manipuleeritavaks ja enesekindluseta asutusteks. Välise ranguse varjus on korporatiivses ühiskonnas ometi palju võimalusi kontrollist ja aruandlusest möödahiilimiseks.

 

Erahariduse osakaal on järjekindlalt suurenenud nii täiskasvanu-, kõrg- kui ka gümnaasiumi- ja alushariduses. Õppeasutuste vahel käib äge võitlus ressursside pärast. Haridus on diferentseerunud võitjate ja kaotajate omaks. Valdavad on füüsilised õpikeskkonnad, elektroonilise ning individuaalse õppe jaoks vajalik infrastruktuur (elektroonilised andmebaasid, video ja abimaterjalid, individuaalsete arenguteede projekteerimine ja nõustamine) hakkab alles kujunema ja pole kaugeltki kõigile kättesaadav. Mõned avalikud õppeasutused on saavutanud eelisasendi välisabi ja kogutud "omavahendite" arvel ning on kujunenud elitaarseteks. Enamus avalikke õppeasutusi on vajunud permanentsesse kriisiseisundisse ning kujunenud vaeste vanemate laste hoiukohtadeks, kus õppetöö jääb distsipliini- ja sotsiaalprobleemide varju. Koolikohustuse täitmatajätmisele ei ole suudetud piiri panna. Tänavail hulguvad lapsed, kelle koht on põhikoolis. Eliit- ja tavakoolide õppekavades ja õpikeskkondades on tekkinud põhimõttelised erinevused. Esimesed on kas traditsioonilisemad ja orienteeruvad n.-ö. äraproovitud vanale heale akadeemilisele teadmisele või rakendavad uusi, progressiivseid õpitehnoloogiaid. Viimaste poolt antav haridus võib olla kaasaegne, humanistlik ja demokraatlik, laste individuaalseid arenguvajadusi rahuldav, olles suunatud eelkõige sellele, et õpilased võiksid jätkata hariduse omandamist välisriikides ja teha edukat tööalast karjääri. Tavakoolides on olnud kõiksugu eksperimenteerimist, sealhulgas ka oskamatut. Tavakoolide õpikeskkonnad on enamasti nii tehnoloogiliselt kui moraalselt vananenud. Õppijate individuaalsuse areng on allutatud riikliku järelevalve ja eksamisüsteemi nõuetele, loovus ja uuendusmeelsus on segavad asjaolud. "Mittestandardsed" õpilased pole soovitud, koostöösuhted õpilase-õpetaja vahel pole valdavad. Koolide variõppekava kasvatab üldjuhul agressiivsust, "iga hinna eest pealejäämist" konkurentsivõitluses, manipuleeritavust. Pikka aega on parimad tavakoolid püüdnud lahendada sotsiaalseid probleeme pedagoogiliste vahenditega, kuid eliitkoolide tase on neile jäänud kättesaamatuks. Nüüdseks on paljud tavakoolid on sattunud avalikkuse halvakspanu alla, parimad õpetajad on neist lahkunud ja üldjuhul lähevad koolid kiirelt allamäge. Õpetaja prestiizh on üldiselt madal, erandiks on eliitkoolide õpetajaskond. Laste huviharidus lastele on enamasti tasuline. Erivajadustega laste ja täiskasvanute saatus oleneb nende perede majanduslikust seisundist.

 

Keskhariduse ümber on pikemat aega käinud omamoodi rebimine. 60-70% põhikooli lõpetajaist on viimastel aastatel asunud edasi õppima gümnaasiumides, ülejäänud - kutsekoolides. Rahva enamik püüab oma lastele anda üldist keskharidust gümnaasiumides, sest ebastabiilses ühiskonnas on see parim, võimaldades õpinguid jätkata kõigis kõrgkoolides ja erialadel. Samal ajal on võetud üldine suund kutsekeskhariduse laiendamisele, mis võimaldab juurdepääsu sama profiiliga kutsekõrgkoolidesse ja tõkestab tee ülikooli. On arenenud mitmesugused ettevõtete-kutsekoolide koostöövormid.

 

Kõigele vaatamata on viimastel aastatel siirdunud kõrgkooli ligikaudu 45-50% neist, kes kevadel said keskharidust tõendava dokumendi. Kõrghariduses on laienenud kutse- ehk rakenduskõrgharidus. Rahva hulgas on selle järele suur nõudmine, sest see võimaldab suhteliselt lühikese ajaga omandada kõrghariduse ja samas ka suure tõenäosusega leida tööd. Akadeemiline oligarhia ülikoolides avaldas algul seda tüüpi kõrgharidusele suurt vastuseisu, hiljem aga kindlustas oma positsioone sellega, et muutis suure osa kutsekõrgkoolidest oma allasutusteks.

 

Kiratsevad ülikoolid konkureerivad omavahel ressursside ja üliõpilaste pärast. Välisüliõpilaste osakaal Eestis on väike. Andekamad ja rikkamad suunduvad õppima välisülikoolidesse. Tartu Ülikoolile on seadusega omistatud ainsa eestikeelse ülikooli staatus. Eestisse on tulnud märgatav hulk välisülikoole, täpsemalt- välismaiste ülikoolide koolituskeskusi. Üha suurem osa üliõpilastest omandab kaugkoolituse teel hariduse välisülikoolides. Eesti akadeemiline kogukond eesotsas Tartu Ülikooliga võitleb energiliselt selle eest, et Eestis oleks oma rahvuslik akrediteerimissüsteem ja et muudes keeltes omandatud haridust automaatselt ei tunnustataks

 

Ka teaduses toimub halastamatu võitlus kasinate ressursside pärast. "Oma teadusklubi" rahastamiseks kasutatakse korporatiivset ringkaitset. Rahvusteadused on pikemat aega olnud alafinantseeritud.. Töid avaldatakse peamiselt välismaal, sest omamaise tootmise side teadusega peaaegu et puudub, ettevõtted esitavad harva tellimusi teadusuuringuteks, vähe on kõrgkoolide ja organisatsioonide koostööprojekte. Kõrgkool on jäänud majandusest suhteliselt isoleerituks, koostöövõrgustikud ettevõtted-teadus-kõrgkool on väga harv nähtus. Innovatsioonimehhanisme pole tekkinud ei kõrgkooli ega ka kodanikualgatuslike ettevõtmiste baasil. Kodanikualgatuslike haridus- ja professionaalsete ühenduste "siire" haridus- ja innovatsioonisüsteemi on rohkem kui tagasihoidlik.

 

Täiskasvanute haridus on viimase paari aastakümne kestel pidevalt laienenud. Firmad ostavad või korraldavad ise koolituskursusi oma "võtmetöötajatele", rahvusvaheliste firmade töötajatele antakse koolitust mujal järeleproovitud õppekavade järgi. Selliste firmade juures töötavad ka uurimisrühmad, kelle töötulemused on suuremalt jaolt salastatud.


Stsenaarium C. TURUHARIDUSE JA ELIITKOOLIDE EESTI.


Lahutav ühiskond ja suur uuenemisvõime - "Vaeste ja rikaste Eesti"

Eestit peetakse edukaks ja seda ta GDP ning mõningate muude maajndusnäitajate poolest ka on. Eestisse on tulnud hulgaliselt vene rahvusest transiitärimehi, kes kasutavad siinset head kommunikatiivset infrastruktuuri ja logistikat.

Eesti on kujunemas Kagu-Aasia (Hiina) ja (Põhja-)Euroopa vahelise kaubatransiidi sõlmeks. Eestis on mitu transiiti toetavat "superpanka".

 

Ühiskonna avalikult väljaöeldud väärtused on neoliberaalsed: valitseb usk sellesse, et vabaturg asetab asjad õigesse paika, palju maad on võtnud ironiseerimine selliste väidetavalt "sotsialistlike" ja "vasakpoolsete" väärtuste üle, nagu "ühishuvi", "solidaarsus", "heaolu" jms.. Eesti identiteedi (imago) kujundavad oluliselt 1-2 Eesti tipptehnoloogiafirmat ("Eesti-Nokiat"), kes on loomas oma filiaale pea kõigil kontinentidel. Lääne uued tehnoloogiad leiavad Eestis mõningates sektorites väga kiiret rakendamist. Väga harva aga juhtub, et Eestis mõeldakse välja uusi rakenduskõlblikke ideid ja tehnoloogilisi lahendusi väljaspool neid "hüperarenenud supersektoreid". Efektiivselt suudab informatsiooniga ümber käia, seda selekteerida ja võrku kasutada eelkõige sümbolanalüütikute õhuke kiht, kes on end läbi murdnud globaalsetele turgudele ja kes osalevad paljudes globaalsetes uurimisvõrkudes või töötavad tipp-tehnoloogiat loovate ja tootvate firmade juures. Edukad teenivad korralikult ja nad elavad Eesti looduskaunites kohtades tehnika viimase sõna järgi valvatavates majades. Eestis on palju võrguhäkkereid. Seda peetakse protestiilminguks ühiskonna suure kihistumise vastu.

 

Enamus avaliku sektori teenustest on elektroonilised. On olemas elektroonilised andmepangad ja registrid, mis loovad eelduse avaliku sektori efektiivseks tegutsemiseks. Ometi toimivad erinevad ametkonnad omaette, järgides kindlalt "oma rida". Ei toimu nendevahelist koostööd, mis lubaks efektiivselt lahendada ühiskonnas esilekerkinud probleeme. Kõigi avalikus sektoris juurutatud tähtsamate uuenduste taga on välismaal väljatöötatud know-how ja tarkvara. Eesti avalikus sektoris valitseb vastumeelsus uute teenuste loomise ja võimaldamise vastu, välja arvatud juhtudel, kui see pole "Eesti-Nokiate" huvides. Ametnike võim on küllalt suur ja suunatud soodsa keskkonna loomisele firmadele, kes on kindlustanud Eestile rahvusvahelise edu. Ametnikkond ja edukate firmade administratsioonid on omavahel läbi põimunud. Need grupeeringud valitsevadki Eestit tegelikult.

 

Kodanikeühendused on arenenud ebaühtlaselt, mõjuvõimsamad neist on kujunenud elitaarseiks ja nende demokraatiat edendav roll ühiskonnas on väike. Kõrgema staatusega on õpi-, professionaalse ja innovaatilise suunitlusega ühendused, kes tegutsevad üksikutes nishides.

 

Tööturg on muutunud globaalseks ja väga teravalt polariseerunud; veelahe jookseb läbi nende vahelt, kes töötavad vähestes globaalse mainega tippfirmades ja/või kes on pääsenud globaalsetele tööturgudele, ning nende vahelt, kes neisse gruppidesse ei kuulu. Vastavalt on toimunud märgatav polariseerumine ka töökeskkondade vahel. Sooline jms. diskrimineerimine tööturul toimib edasi, tööpuudus on suur ja efektiivne täiskasvanukoolitus ei toimi. Täiendusharidus on täielikult erakätes ja väga kallis. Elus edasijõudnutel on kõik võimalused saada eluaegset avatud kvaliteetset õpet. Edukates sektorites valitseb mõõdukas tööjõupuudus, mille leevendamiseks soodustatakse kvalifitseeritud inimeste sisserännet. Edukas Eesti töötab migratsioonipumbana.

 

Sotsiaalse struktuuri määravad oluliselt juba mõnda aega tagasi käivitunud negatiivsed taastootmisringid. Ühelt poolt on globaalne tööhõive koos elitaarsete haridusvõimalustega tekitanud maailmaturgudel edukalt tegutseva elitaarkihi, kes ülejäänud ühiskonna probleemidest eriti huvitutu. Üle poole elanikkonnast elab arenenud riikide elustandardiga võrreldes vaeselt. Jätkub osa elanikkonna lumpeniseerumine.

 

Euroopa Sotsiaalharta jt EÜ sotsiaalstandardid koos vastava toetusega pole siiski mõjuta jäänud. Kuid tänu elitaarsetele hoiakutele ja korporatiivsele vaimule ühiskonnas ei suuda see piisavalt jõuliselt vastu seista ühiskonna polariseerumise põhimehhanismide toimele.

 

Maksud on madalad. Konkurentsivõitlus on armutu. Inimese väärtus sõltub müüdavate oskuste ja teadmiste kvaliteedist. Kodumaisele turule orienteeritud väikeettevõtete pankrotid pole haruldased. Ametiühingud on varjusurmas.

Kuritegevus, eriti arvutivõrkudes, on murettekitavalt kõrge.

 

Rahvastiku koosseis on muutunud järjest kirjumaks, Eesti rahvaarv suureneb, kuigi eestlaste arv väheneb. Eestlaste sündivus on endiselt madal, samuti ka meeste keskmine eluiga. Suremus on eriti kõrge ühiskonna madalamete klasside, ülikõrge lumpeni seas. Naiste tööhõive on kõrge, nad edestavad ses suhtes mehi.

Kõiki ühendav lingua franca on inglise keel. Eestis ilmuvad kohalikud inglisekeelsed ajalehed ja ajakirjad, keeleseaduse sätteid on oluliselt pehmendatud. Eestlased on siiski säilitanud eesti keele, vene keele staatus on inglise keele kasutuse laienemise arvel nõrgenenud.

 

Ühiskond on killustunud allühiskondadeks- põliselanikeks ja hilismigrantideks, rikasteks ja vaesteks, maa-, linna- ja alevielanikeks, töötajateks ja töötuteks. Kõigil neil kihtidel pole eriti omavahelist läbikäimist. On tekkinud ka elanike rühmad- nende hulgas on palju noori, sisserännanuid, aga ka pensionäre -, kes on end reaalsusest välja lülitanud, elades virtuaalses maailmas ning suheldes peamiselt virtuaalpartneritega.

 

Eestit peetakse Ida-Euroopa tiigrikutsikaks. Lääne pressis on Eesti aeg-ajalt kõneaineks kui klassikalise kapitalismi näidisriik infoajastul. Tuleb ette, et IMF ja Maailmapank mainivad Eestit hea sõnaga.

 

Turuhariduse ja eliitkoolide Eesti

 

Suurem osa Eestimaa elanikest õpib kui hull, nähes hariduses peamist päästerõngast konkurentsivõitluses vee peale jäämises. Eraharidus on laialdaselt levinud ning hõlmab 40-50% gümnaasiumi- ja kõrgharidusest. Ka on palju eralasteaedu, kõige rikkamate vanemate lapsed käivad ülikallites eralasteaedades, kus komfort on ühendatud laste mitmekülgse arendamisega parimate spetsialistide juhendamisel ja kus pööratakse suurt tähelepanu loovuse arendamisele. Haridusasutused on muutunud turu koostisosaks, poolärilisteks ettevõteteks. Erinevused eliit- ja tavakoolide vahel (erinevad haridusparadigmad, erinevad õpikeskkonnad, erineva kvalifikatsiooniga õpetajad jne.) on väga suured ning meenutavad erinevusi eliitkaupluste ja second-hand poodide vahel. Haridusest räägitakse turuterminites, aga samas pole suudetud hariduse finantseerimises jõuda paindlikkuseni, nagu näiteks rahastamine mitmeid kanaleid ja allikaid kasutades. Haridusvahed algavad ja tugevnevad juba hariduse esimestest tasemetest alates. Lastel peredest, kes on "out", on väga raske jõuda hariduseni, mis võimaldab olla konkurentsivõimeline ka globaalsetel tööturgudel. Riikliku õppekava ideest ja ühtsuskooli põhimõtetest on loobutud. Elitaarkoolidel on omad ja tavakoolidel omad õppekavad. Suureneb inglise keeles antava hariduse osakaal.

 

5-7-aastaste kasvatusasutused on kujunenud eelkooliks. Laialt on levinud sisseastumiskatsed koolide esimesse klassi. Vanemad, püüdes oma lapsi panna koolidesse, mis tagaksid edasiõppimise kõrgkoolis ja tõusu karjääriredelil, ei säästa (ka nappe) vahendeid, et panna last lasteaeda, millest oleks võimalik edasi pääseda eliitkooli. Üsna tavaline on, et lapsi valmistatakse ette kooliminekuks eraõpetaja poolt või tasulistel koolituskursustel.

 

Väikesed maa-algkoolid on enamalt jaolt välja surnud. Ainult alamkihid on veel nõus saatma lapsi kodulähedasse kooli ja on mõistagi rahul, kui see ka hea kool juhtub olema. "Eesti-Nokiad" on vaeste vanemate andekate laste varaseks väljaselekteerimiseks võtnud kasutusele "kõrgtehnoloogilise" testide süsteemi, kus lapse võimeid hinnatakse teaduse viimase sõna järgi. Seega pääsevad ka vaeste vanemate väljapaistvalt andekad lapsed eliitkoolidesse. Mõnel pool maailmas peetakse Eestis realiseeritud selektsioonisüsteemi selle efektiivsuse tõttu järeletegemist väärivaks ning seda kõrvutatakse Saksa Demokraatlikus Vabariigis omal ajal kasutusel olnud tippsportlaste kasvatamise süsteemiga.

 

Põhiharidus on üldiselt kättesaadav ja kohustuslik, väljalangevus, mis oli enneolematult kõrge sajandivahetusel, on viidud miinimumini. Hariduse kesktasandil jätkab õpinguid lõviosa põhikooli lõpetajaist - umbes 50% läheb gümnaasiumi, 50% kutsekooli. Gümnaasiumiharidus on erinäoline regiooniti ja linnaositi. Euroopa eeskujul on tekkinud gümnaasiumid, mis annavad ka kutseaalast ettevalmistust. Umbes pooled gümnaasiumidest on õppijatele tasulised ja õppekavade poolest puhtakadeemilised, kujutades endast pigem kõrgkooli eelastet. Sisseastumiskonkurents on suurim just viimastesse. Gümnaasiumi lõpus valitseb eksamite põrgu. Üldiselt on kooliõpilaste järeleaitamine kasulik äri ja laialt levinud. Valitseb koolitüüpide paljusus, mis võimaldab ka kompenseerivate - religioossete jt. alternatiivsete- koolide teket, eriti vaesemate kihtide tarbeks. Kutsehariduses valmistatakse töötajaid ette kohaliku tähendusega ettevõtetele ja "odavat inimressurssi" välismaistele korporatsioonidele. Põhi- ja keskhariduse põhiprobleemiks on hariduse kvaliteet, selle vastavus standarditele ja efektiivsus. Vaidlused selle üle, milliste kriteeriumide alusel otsustada hariduse kvaliteedi üle, paistavad olema lõputud. Põhjuseks on tööandjate vastandlikud nõuded: tippettevõtted rõhutavad selliseid kompetentsusi, nagu "suure plaani" ja globaalperspektiivi olemasolu, süsteemitunnetus ja tervikutaju, probleemide nägemise ja lahendamise, modelleerimis- ja prognoosivõime jms., teised on rohkem huvitatud tulevaste töötajate täpsusest ja distsiplineeritusest. Vastandlike nõudmiste tõttu diferentseerub keskharidus üha rohkem. Laste ja noorte enesetappudele, koolivägivallale ja narkomaaniale getodes ei suudeta piiri panna.

 

Õppija-õpetaja suhe on erinev erinevat tüüpi ja erineva pedagoogilis-filosoofilise taustaga koolides. Esindatud on nii autoritaarset, demokraatlikku kui ka "laissez-faire" tüüpi suhted kasvatajate ja kasvandike vahel. Samasugune paljusus iseloomustab õppekavu ja koolikorraldust. On õppekavu, mis jätavad suure vabaduse õppijale ja toetavad probleemide lahendamist ja uue teadmise loomist õpetuse käigus, on traditsioonilisi, õigeks peetava teadmise äraõppimisele orienteeritud õppekavu. Õpetuse korraldus võib kooliti erineda nagu päev ööst. Mõnes koolis nõutakse vanemate survel pidevat kohalolekut, samas on tekkinud hulganisti gümnaasiume, kus õppetöö toimub peamiselt virtuaalses keskkonnas, viibigu õppija füüsiliselt kodus, koolis või infopangas (mida kunagi nimetati raamatukoguks). Tüüpilise avaliku kooli õpetaja on õpilasest küllaltki distantseeritud, koolide kõik pingutused on suunatud maksimumi saavutamisele eksamitel. Lapse eneseväärikuse, eneseusalduse ning loovuse kujundamine on jäänud tagaplaanile. Sedasama tuleb öelda ka erivajadustega lapse võimetekohase arendamise kohta. Nii see kui teine on võimalik vaid eliitkoolis, mõneti ka alternatiivkoolis.

 

Kõrgharidust andvatesse õppeasutustesse saavad astuda vähem kui pooled kevadistest lõpetajatest. Kiiresti on suurenenud kutsekõrghariduse ehk, teisi sõnu, rakenduskõrghariduse osakaal. Kutsekõrgkoolides alustab igal sügisel õpinguid ligi 50-60% äsja immatrikuleeritud üliõpilastest. Ka osa ülikoole on "degradeerunud" kutsekõrgharidust andvateks õppeasutusteks. Nende hulka on sattunud need, mis valmistavad ette lasteaednikke, põhikooliõpetajaid, politseinikke ja sotsiaaltöötajaid, ka mõningaid sõjaväelisi erialasid. Paljusid erialasid eelistavad gümnaasiumilõpetajad omandada välismaal. Eestisse on loodud mitmete Lääne ja Venemaa mainekate ülikoolide filiaalid, kus õpetavad külalisprofessorid ja kasutatakse laialdaselt kaugkoolitust. Mõningaid erialasid omandatakse erandita sellistes filiaalides. Kõigis Eesti suuremates ülikoolides- Tartu Ülikoolis, Tallinna Tehnikaülikoolis jm.- on toimunud tugev polariseerumine: edukate majandussektoritega seotud teaduskonnad on üsna jõukad, ülejäänud on muutunud lokaalse tähtsusega fakulteetideks, mis toimivad riikliku dotatsiooni toel. Humanitaaria, osalt ka sotsiaalteaduste õpetamine ja õpetajate ettevalmistus on eestlaste käes, kuid need erialad kiratsevad, sest ei tõota õppijatele ei leiba ega karjääri. Imekombel on suutnud vastu pidada kunstiga seotud erialad, kus on pälvitud ka rahvusvahelist tunnustust. Mõned erialad, mis nõuavad suuri investeeringuid uurimisbaasi kalliduse tõttu, on Eestis lakanud eksisteerimast. Kõige paremini näib minevat tehnikaerialadel, eriti seal, kus on suudetud luua liit tootmisega. Tehnikaerialade tipud töötavad enamasti rahvusvaheliste kompaniide uurimisosakondades enamasti salastatud uurimisprojektide kallal, pidades siiski sidet ülikooliga, mis võimaldab neil kaitsta teaduskraade, publitseerida teadusartikleid ning anda teadlasele vajaliku akadeemilise imidzhi ja järelkasvu. Kõrghariduse finantseerimine tugineb täielikult õppija omavastutusele. Et Eestist on raske leida rahalisi vahendeid kõrgkoolis õppimiseks, käivad paljud üliõpilased ühekorraga nii tööl kui ülikoolis. Eelisseisus on maineka gümnaasiumi lõpetanud jõukamate perede lapsed või siis ka keskmisest tunduvalt andekamad, energilisemad ning ettevõtlikumad inimesed.

 

Täienduskoolitus, täiskasvanukoolitus. Kitsas ring firmasid, kes on suutnud oma nime all läbi lüüa maailmaturul, on kujunenud tõeliselt õppivateks organisatsioonideks. Neis firmades, mis kasutavad Eestit kui odava ja siiski suhteliselt kvaliteetse tööjõuga riiki, antakse väga head koolitust mänedzheridele ja "tuumiktöötajatele". Eestis toimib juba mõnda aega globaalne täiskasvanukoolitusturg, kus koolitusteenuse mis tahes alal ükskõik kust võib osta igaüks, kel raha ja aega. Täiskasvanukoolitus on kallis. Hoolimata rahva hariduspüüdlustest kurdavad koolituse müüjad, et turg on loid tarbija raha- ja ajaressursside vähesuse tõttu. Paljud tööandjad arvestavad ka tunnistusi ja osavõttu mitmetest õpiringidest, alternatiivkoolide lõpetamist, iseõppimist jmt. Mõnel pool Eestimaal, näiteks ülikoolilinnas Tartus, on tekkinud iseõppijate ringid, kus diskuteeritakse eesti rahva tuleviku üle, kuigi vististi kõik on juba leppinud tõigaga, et eesti rahvas on väljasurev rahvas.

 

Haridusotsustuste mehhanismis on oluline koht mõjukate tööandjate poolt loodud või nende finantstoel tegutsevatel kodanikeühendustel, mis aitavad luua muljet, et Eestis tehakse haridusotsuseid demokraatlikul viisil ja valitsusväliste organisatsioonide osavõtul.

 

Kasvatusteadused, kaasa arvatud haridusuuringud on suhteliselt väikesearvulise teadlaskonna käes, keda finantseerivad edukad firmad. Paljud eliitkoolid pakuvad oma õpetajatele täiendkoolitust välismaal.

 

Stsenaarium D. ÕPI-EESTI

 

Ühendav ühiskond ja suur uuenemisvõime - "Interaktiivne Eesti"

 

Ühiskonnas valitsevad egalitaarsed hoiakud, tunnustatakse kõigi õigust eripärale, oluliseks peetakse ühiskonna kõigi subjektide ja struktuuride omavahelist sidestatust ja interaktsiooni, püütakse vältida mingite rühmade väljapudenemist sotsiaalsete suhete võrgustikust. Levinud on jätkusuutlikkuse ja rohelised ideed.

 

Eestit käsitatakse kui pilootriiki üleminekul õppimis- ja teadmiskesksesse ühiskonda, kui riiki, kus mõeldakse välja ja katsetatakse uusi ideid, tehnoloogiaid, majandamise, inimeste kooselu, õppimise ja õpetamise jne. uusi vorme. Eestis on suur hulk firmasid, mis töötavad välja uuele know-how'le baseeruvat tarkvara. Mõnedele neist ennustatakse Netscape'i, Nokia jt. maailmafirmadega võrreldavat edu. Väga hea kommunikatiivse infrastruktuuri ning ettevõtluskliima tõttu on Eestisse teinud investeeringuid ka suured farmaatsia- ja toiduainetööstuse firmad. Arvatakse, et ees ootavad uued märkimisväärsed investeeringud samadesse sektoritesse. Eesti on Ida-Lääne vahelise transiidi sõlm, logistika- ja finantskeskus. Hiina, Korea, Jaapan jt. maad kasutavad Eestist tähtsa distributsiooni- ja kogumiskeskusena kauplemisel kõigi Läänemeremaadega. Test-Site Estonia on tuntud kaubamärk

 

Väga sügavad muutused on leidnud aset ühiskonna võimustruktuurides ja -mehhanismides. Traditsioonilised ametiühingud, mis omal ajal ühendasid kindla elukutse esindajaid, on kaotanud oma mõjujõu, sest elukutsete endi piirid on muutunud ähmaseks. Neid ja mõningal määral ka poliitilisi erakondi näivad asendavat kodanikeühendused. Need lahendavad sotsiaalprobleeme, korraldavad eneseabiliikumisi, diskuteerivad regionaal- ja haridus- jt. probleemide üle, mõjutades otsustavalt nende käekäiku. Palju on uuendus- ja õpisuunitlusega kodanikeühendusi. Kodanikeühendused on loonud ka mitmeid sõltumatuid uurimis- ja arenduskeskusi. Ülepea täidavad kodanikeühendused suuresti avaliku ja erasektori vahele jäävaid tühikuid mitmetes valdkondades (näiteks kvaliteedisüsteemide väljatöötamine, juurutamine ja kontroll, järelevalve teostamine looduskeskkonna seisundi, korporatsioonide tegevuse ja avaliku sektori üle), muutes ühiskonna funktsioneerimise efektiivsemaks. Levinud on ka heategevuslikud ettevõtmised, mis omakorda toetavad kodanikeühenduste arengut. Paljude kodanikeühenduste käsutuses on väga suuri ressursse. Samuti annab see sektor arvestataval hulgal töökohti.

 

Riigivõimul on uusi ülesandeid ühiskonnasisese ja -välise kommunikatsiooni edendajana, koolitusstrateegina ja rahvusvaheliste lepingute garandina. Avalik sektori ametnike uus roll ekspertide kaasamisel probleemide lahendamisse on osutunud tõhusaks. Töötatakse välja ka uusi teenuseid, mis paindlikult reageerivad ühiskonna muutuvatele vajadustele. Avalikus sektoris loodava know-how ja toodete müük on muutunud ka Eesti ekspordi arvestatavaks osaks.

 

Eestis süveneb otsedemokraatia, mis on tehniliselt kergesti teostatav tänu ulatuslikule võrgustumisele, sotsiaalselt aga tänu kodanike aktiivsusele ja kõrgenenud vastutustundele. Arenenud telekommunikatsioonivõrgud võimaldavad laialdaselt kasutada foorume ja hääletusi pea kõikide elutähtsate küsimuste lahendamiseks.

 

Kõige nõutavamat ja ka kõige paremini tasustatavat tööd teevad sümbolanalüütikud, süsteemiteoreetikud ning -arendajad, komplekssete organisatsioonide mänedzherid ja disainerid, kelle ülesandeks on tehnoloogiate väljatöötamine uute teadmismahukate toodete tarvis (uute infoteenuste, telekommunikatsioonide, elektroonika, farmatseutika, keemia, toiduainetetööstuse jne. valdkondades). Põhjalikult on muutunud töö iseloom. Eluaegne töökoht firmas, reguleeritud tööaeg (5-päevane töönädal jmt.) ja kindlas paigas asuv töökoht on erandlikud nähtused. Palju on neid, kes töötavad põhiliselt kodus, pidades sama probleemi kallal töötavate meeskonnakaaslastega sidet elektroonilisel teel. Paljud töötavad osalise tööajaga. Tavaline on, et töö vaheldub õppimisega, teisalt on täiskasvanute koolitus seotud tööprobleemide lahendamiseks vajalike infoallikate läbitöötamisega, andmete kogumise ja projekteerimisega. Nii ähmastuvad piirjooned ka töö ja õppimise vahel. Inimeste elujärg on vähemalt rahuldav kui mitte hea. Maad on võtmas vaimsemad ja loodussõbralikud eluhoiakud. Priiskamist ei peeta heaks tooniks.

 

Enamik inimesi kasutab arvutit igapäevase abivahendina eluliste ja tööalaste probleemide lahendamiseks. Iga enesest lugupidav teadlane, firma, selts ja kodanikeühendus tutvustab iseennast, oma uusi ideid, tooteid jne. oma kodulehekülgedel. Inimesed elavad ja teostavad end korraga kahes reaaluses: virtuaalses ja tegelikus. On tekkinud arvuti kasutamise uus kultuur, millega kaasneb uut tüüpi suhtluskultuur nii kodu- kui välismaiste partneritega. Leitakse, et uued ideed tekivad erinevate arvamuste ristumiskohtades, mistõttu otsitakse kontakte endast erinevaga nii kultuurilises kui sotsiaalses mõttes. Virtuaalne Eesti ei ole sõnakõlks.

 

Palju on tekkinud täiesti uusi psühholoogilisi ja kohanemisprobleeme mitmes reaalsuses elamise tõttu.

 

Ühiskonna- ja majandusteoreetikud jälgivad Eesti arengut erilise tähelepanuga, uurides erasektori, avaliku sektori ja kodanikeühenduste koostööst tekkiva sünergia ilminguid. "Fosforiidisõja" ja "laulva revolutsiooni" ajal tekkinud ühiskondliku "mobilisatsiooniseisundi" esilekutsumine on muudetud tehnoloogiaks.

 

Eesti rahvaarv kasvab. Ka eestlaste arv kasvab. Eestisse tulnud inimesed austavad põlisrahva rahulikku ja asjalikku maailma suhtumist ning suurem osa neist õpib ka eesti keelt rääkima. Kuigi inglise keele surve on tugev, otsest ohtu eesti keele ja rahva eksistentsile pole.

 

Eesti looduskeskkond on enamiku Euroopa riikidega võrreldes puhas ja keskkonnaseisund on pideva monitooringu ja kogu ühiskonna järelevalve all.

 

Välispress pühendab Eestile üllatavalt palju tähelepanu. Eesti imidzhiks on kujunemas "eksperimentaalvabariik". Üsnagi tähelepanelikult jälgitakse, milliseid majandamise vorme, (õpi)tehnoloogiaid, suhtlemiskultuuri, inimeste kooselamise viise jne. Eesti katsetab. "Irish pub" kõrvale on tekkinud "Estonian club". Viimaste liikmed moodustavad küllalt suure, paljude elualade esindajaist koosneva globaalse virtuaalkogukonna, mille liikmed on huvitatud ühiskonna tasakaalustatud ning jätkusuutlikust arengust.

 

Õpi-Eesti.

 

Eluaegne õppimine on kujunenud elamisviisiks, mis on integreeritud pea kõikide tegevustega. Eesti õpikogukonnad on teerajajateks õppimise-õpetamise valdkonnas ka globaalses ulatuses.

 

Hariduses katsetatakse erinevaid haridusfilosoofilisi ja pedagoogilisi paradigmasid. Erilist tähelepanu pööratakse lapse loovuse väljaarendamisele esimestel haridustasanditel ja noorukieas. Selle aluseks on teadmine, et hariduse esimestel astmetel tegemata jätmine, eelkõige isiksuse eneseusalduse ja loovuse arendamisel, ei ole hiljem enam korvatav. Ollakse üsna lähedal eesmärgile, mille kohaselt põhikooli lõpetajad on võimelised õppima suuresti iseseisvalt ja kandma oma õppimise ja õppimisteede valiku üle otsustamise eest ka täit vastutust. Murdeealised võivad olla uute ideede genereerijad ning kohalike kogukondade arengu kiirendajad. On saanud tavaks, et noorukid õpetavad eakamatele inimestele uute arvutiprogrammide, tegelikult mis tahes uute tehnoloogiate kasutamist. Noorte kuritegevus on minimaalne.

 

Haridus on osaliselt avaliku sektori osa, osaliselt erakätes. Proportsioonid nende vahel on muutlikud, sõltuvalt olukorrast. Nagu kõikjal ühiskonnas nii ka hariduses suudetakse struktuure vastavalt vajadusele kiiresti ümber kujundada, integreerida neid uuesti ja erinevatel viisidel. Paljud kodanikuühendused pakuvad kõige mitmekesisemaid tasulisi koolituskursusi. Et nende hind on suhteliselt madal, on neis osalemine elav.

 

Haridusseadustikus on kesksel kohal lapse ja inimõigused. Nende järgimist haridussüsteemis jälgitakse rangelt.

 

Formaalhariduse õppekavad on üles ehitatud kõiki haridustasemeid läbivatest üldkompetentsustest lähtuvalt. Eriti rõhutatakse vajadust kujundada loovat, oma õppimist isejuhtivat, refleksioonivõimelist ja motiveeritud elukestest õppijat.

 

Alus, põhi-ja keskharidus on liitunud üheks üldhariduskooliks, mis on viinud individuaalsete õpiteede kujunemiseni juba varasest east alates. Erilist tähelepanu pööratakse mitmekesiste - nii individuaalsete kui kollektiivsete õppimisoskuste omandamisele ning isiksuse multiintelligentsuse väljaarendamisele. Kõik lapsed ja noored 5-18-nda eluaastani on koolis või omandavad haridust mitmesugustes kombineeritud õpikeskkondades (kodu-õpikeskus-distantsõpe) või vormides. Kool on avanenud ümbrusele ja tööelule: paljud koolid tegutsevaid kohaliku info- ja koolituskeskusena, koolide juures käivad koos kodanikeühendused, lapsevanemad tegutsevad ringide juhendajatena, kooliõpetajad õpetavad oma pädevuse piires ka täiskasvanuid, kel kas haridus omal ajal pooleli jäänud või kes mõne erikursuse vastu huvi tunnevad. Väga tihti harrastavad koolid ka majandustegevust. Nii tegutsevad Eestis mitmed õpilasfirmad, mõned neist pakuvad ka haridusteenust (järeleaitamine näiteks).

 

Pärast keskhariduse omandamist jätkab õpinguid peaaegu 100% koolilõpetajatest. Suured muutused on läbi teinud keskharidusele järgnev haridus, sealhulgas kõrgharidus. Kõigepealt - see osa haridusest on sisemiselt tugevasti diferentseerunud, nii et on üsnagi raske öelda, kust algab kõrgharidus. Paljud keskkooli lõpetanud noored asuvad esmalt edasi õppima mitmesugustel tööturule orienteeritud koolituskursustel, mis nii õppeajalt kui kvaliteedilt võistlevad kõrgkoolidega. Et hariduse sertifitseerimine on enamikel erialadel liberaliseerunud, siis tunnustab enamik ülikoole õppija poolt läbitud akrediteeritud koolituskursusi ning üliõpilased võivad kõrgkooli lõpetada lühema ajaga. Rakendusliku suunitlusega kõrgkoolide ja ülikoolide vahel on täheldatav piiride hajumine. Nimelt on ülikoolidesse tunginud uued kursused, mis ei kattu teadusmaailma traditsioonilise distsiplinaarse jaotusega ja teenindavad rohkem nn. "läbivaid" elukutseid. Kõige olulisem on aga hariduse, teaduse (nii uurimis- kui arendustegevuse), tootmise ja ühiskondliku elu omavaheline integratsioon. See on leidnud kõige mitmekesisemaid organisatsioonilisi vorme, nagu näiteks ülikooli õppejõudude töötamine firmade uurimislaborites, tehnolinnakud ja -külad, kodanikeühenduste uurimistegevuse integratsioon ülikoolidega. Eesti avalik sektor ja ülikoolid teevad tulemuslikku koostööd, mille tulemusel on avaliku sektori logistika ja know-how maailma parimaid. Valitsusasutused on õppivate organisatsioonide musternäidised. Intellektuaalid ja kunstnikud on senisest tihedamalt seotud kõrgkoolidega küll õppetöö (eriti mitmesugused workshop'id), küll ühiste arendusprojektide kaudu. Eesti kõrgharidus ja teadus on muutunud rahvusvaheliselt aktsepteeritavaks ning ollakse osaline väga paljudes rahvusvahelistest projektides Rahvusteadusi ja muid Eesti seisukohalt olulisi uurimis- ja arendusvaldkondi peetakse prioriteetseks, sest teaduse mõtet nähakse suuresti Eesti ühiskonna jätkusuutlikkuse ja elukvaliteedi tõstmises. Ka kasvatus-/haridusteadusi peetakse järjest enam integreeruva teadustegevuse oluliseks komponendiks.

 

Täiskasvanukoolitus on massiline ja läbi põimunud inimeste töö ja igapäevaste tegevustega, hõlmates väga erinevas vanuses inimesi. Võimalusi valida erinevate õppimisvõimaluste vahel on suur, põhiprobleemiks kujuneb pigem oskus valida ja orienteeruda selles mitmekesisuses. On loodud õppimise ja karjääri nõustamissüsteem, andmebaasid ja registrid, mis aitavad paremini kavandada ja korraldada iga inimese läbi elu kestvat haridusteed.

 

Õpetaja-koolitaja-õppejõud olla on auväärne ja suurt loovust eeldav elukutse. Õpetaja kujuneb järjest enam nii hariduse, õppimise, seega aga paratamatult ka ühiskonna tuleviku prognoosijaks ja projekteerijaks, õppimise organiseerijaks ja nõustajaks tulevikuvisioonidest lähtuvalt. Õpetamine ja uurimine, peamiselt omaenda õpetamistegevuse uurimine ja reflekteerimine on kujunenud õpetajatöö lahutamatuks koostisosaks. Mõistagi on õpetaja ka uusimate teadussaavutuste loominguline ja kriitiline rakendaja õppeprotsessis.

 

Põhijäreldused stsenaariumidest.

 

1. Kõigist neljast stsenaariumist võib Eesti jätkusuutliku arengu tagada vaid üks - "Interaktiivne Eesti" ehk "Õpi-Eesti". Kui kõrvutada siin esitatud stsenaariume Eesti 2010 stsenaariumidega, siis tuleks paralleele otsida eelkõige "Ülevedaja" ja "Suure mänguga". "Rikaste ja vaeste Eesti" ja "Interaktiivne Eesti" on "Suure mängu" erinevad variandid. "Rikaste ja vaeste Eesti" stsenaariumi teostumise korral võib Eesti saavutada kiiret majandusedu, kuid jätkusuutlikkuse tõttu väärib Suure Mängu nime vaid "Interaktiivne Eesti".

 

2. Põhieeldused "Õpi-Eesti" suunas liikumiseks on:

 

A. Ühiskonnas:

· Eestimaal elavate inimeste püüdluste kõrge tase: soov koos midagi suurt korda saata, maailmas silma paista, teistele teed näidata - ühiskondliku "mobilisatsiooni" aluseks on kõiki ühendavad tulevikuvisioonid, ikka ja jälle taasloodav atraktiivne Eesti imidz (identiteet) ;

· uute väärtuste, uue Eesti identiteedi artikuleerimine eesti moraalse ja intellektuaalse eliidi poolt, uute väärtuste kriitika ja nende aktsepteerimine ning edasikujundamine rahva poolt - teise ja teistsuguse austamine on selle uue väärtussüsteemi tingimatu koostisosa; multikulturaalse ühiskonna kui Eesti arenguressursi teadvustamine ja väärtustamine samuti;

· ühiskonna hästi väljaarenenud ja tasakaalustatud sisemine struktuur: innovaatiline ja efektiivne avalik sektor, kelle koordineerimisel ja eestvedamisel kujundatakse ühiskonna võtmestrateegiad; kõrgtehnoloogilisele toodangule orienteeritud erasektor (majandus); arenenud "kolmas sektor" - (tekivad) arvukad kodanikeühendused teadvustavad ja realiseerivad oma (otse)demokraatiat loova ja laiendava rolli, tagavad ühiskonna kui terviku innovaatilisuse;

· erinevate sotsiaalsete struktuuride ja isikute vahel nii Eesti-siseselt kui globaalsel tasandil toimuv pidev interaktsioon ja kommunikatsioon, mis loob eeldused sünergia (ühiskondliku "mobilisatsiooni") tekkeks, võimaldab efektiivset ja ressursisäästlikku ühiskonna toimimist kõigil tasandeil, tema kõigis sektorites; Eesti ühiskond peab olema avatud.

· arendustegevussõlmede teke paindlike koostöömallide alusel, mis haaraksid kõrgkooli (õppejõud+üliõpilased), teadlaste rühmi, ettevõtjaid, professionaalseid ühendusi jms.

 

B. Hariduses:

· ühiskonda tuleb õppida nägema õppiva "organisatsioonina", ühiskond tuleb teadlikult muuta pidevalt õppivate indiviidide ja organisatsioonide võrgustikeks (loomulikult ei tähenda see seda, et kõik õpivad ikka ja jälle üks-kord-üht - õpitakse pidevalt uusi asju ja tehtavat paremini tegema);

· 1997. a. alanud uue riikliku õppekava juurutamine põhi- ja keskkoolides tuleb muuta uute õppimis- ja õpetamisfilosoofiate, uute õpetamistehnoloogiate, uute haridusparadigmade juurutamise pidevalt toimivaks süsteemiks:

· õppekavaarenduse eesmärgiks peaks olema alus-, põhi- ja keskhariduse eesmärkide ja sisu kooskõllaviimine isiksuse arengupsühholoogia ja kiiresti tekkiva ja muutuva infoühiskonna (tööturu) nõudmistega;

· õppekavaarenduse sõlmküsimuseks on see, kas Eesti põhikooli lõpetaja aastal 2010(?) on võimeline eluaaegseks iseseisvaks (pidev)õppeks, s.t. kas ta on võimeline teadvustama, planeerima oma õppimist ning planeeritut ka teostama või ei;

· koolide lülitamise kõrval internetti peaks esiplaanile tõusma ja jääma uute õpikeskkondade ja uue koolide administreerimise logistika loomine ning juurutamine uute infotehnoloogiate baasil;

· õpetajate professionaalsed ühendused, kõrgkoolid ja teised organisatsioonid (Haridusfoorum) peaksid initseerima Haridusministeeriumi toetusel Eesti ühtse uutele infotehnoloogiatele orienteeritud "õppimise tugivõrgu" loomise; õppimise tugivõrgu moodustavad kõik koolid, ülikoolid, raamatukogud, koolitus- ja konsultatsioonifirmad jt.; Eesti õppimise tugivõrk peab tagama "ekspordivõimelise" õpetamise kõigile õppijatele Eestis ning soovijatele väljaspool Eestit;

· õppimise tugivõrgu väljaarendamine eeldab efektiivsete innovatsiooni- ja inventsioonimehhanismide (s.h. õpetajate ümber- ja täiendõppesüsteemi) käivitamist ülikoolide, koolide, ettevõtete, professionaalsete ühingute jt. organisatsioonide ühistöös;

· hariduse kvaliteedi tagamise süsteemi (akrediteerimine, kontroll) arendamine ja käitamine tuleb anda sinna, kuhu ta tegelikult kuulub - mitteriiklike organisatsioonide, ühiskonna kolmanda sektori pädevusse.

3. Ühiskonna seisundi pidevast analüüsist ja võimalike tulevike kavandamisest avalikkuse osavõtul võiks kujuneda oluline sotsiaalne tehnoloogia liikumisel "Õpi-Eesti" suunas. Uusi sotsiaalseid tehnoloogiaid arendava ja valdava ühiskonna tekkimist võiks oodata mitte varem kui aastal 2010. Kirjeldatud arenguprotsesside käivitamiseks peab olema tagatud Vabariigi Presidendi ja peaministri isiklik ning Riigikogu ja valitsuse kollektiivne toetus.