EUROOPA KOMISJONI VALGE RAAMAT - ÕPETAMINE JA ÕPPIMINE:

TEEL ÕPPIVA ÜHISKONNA SUUNAS

Esitatuna Euroopa Komisjoni teaduse, hariduse ja koolituskomisjoni liikme Pr. Edith Cressoni ja tööhõive- ja sotsiaalküsimuste komisjoni liikme Hr. Padraig Flynni, algatusel ning kokkuleppel tööstusküsimuste ja telekommunikatsioonitehnoloogiate eest vastutava komisjoni liikme Hr. Martin Bangemanniga, põhineb käesolev Valge Raamat

(1) tähelepanekul, et hetkel toimuvad muudatused on küll muutnud teabe ja informatsiooni paljudele kättesadavamaks, kuid samal ajal muutuvad järjest vajalikumaks korrektuurid töökorralduse ja omandatud oskuste osas. Taolise suundumuse tulemusel on kõikjal kasvanud ebakindlus ning mõnede inimeste jaoks on see isegi tekitanud talumatu väljatõrjutus- ja eemalejäetustunde. Igaühe ühiskondlik positsioon sõltub järjest enam ja enam sellest, milliseid teadmised on tal õnnestunud omandada. Homne ühiskond kujutab endast teadmistesse investeerivat ühiskonda; õppimise ja õpetamise ühiskonda, kus iga üksikisik peab oma kvalifikatsiooni ise looma. Teiste sõnadega, õppivat ühiskonda.

Euroopa ühiskonna aset leidvate paljude muudatuste hulgas on eriti tugevalt täheldatavad kolm põhisuunda, kolm peamist "murrangut põhjustavat tegurit". Nendeks on kaubanduse internatsionaliseerumine, infoühiskonna algus ning teaduse ja tehnoloogia takistamatu edasimarss.

Mõju infoühiskonnale: nimetatud nähtuste tekke peamiseks tagajärjeks on töö iseloomu ja tootmise organiseerimise muutumine. Rutiin ja korduva iseloomuga ülesanded, mis olid paljude tööliste jaoks igapäevane nähtus, hakkavad kaduma, ning nende asemele astuvad autonoomsemad, varieeruvamad toimingud. Tulemuseks on teistlaadi suhe ettevõttega. Inimfaktori roll üha kasvab, kuid ühtlasi on tööline hoopis vastuvõtlikum töö organiseerimisskeemides toimuvatele muudatustele - seda seetõttu, et temast on saanud vaid üksikisik kesk keerukat võrku. Seega ei tule kõigil kohaneda mitte üksnes uute töövahendite, vaid ka muutuvate töötingimustega.

Internatsionaliseerumise toimed avaldavad omakorda radiaalset mõju töökohtade loomisega seotud olukorrale. Esialgu said seda mõju tunda vaid kommerts-, tehnoloogiline ja finantsvaldkonnad, kuid kaubavahetuse muutumine rahvusvaheliseks kaotab piiride ka tööjõuturgude vahelt ning selle tulemusel jõuab globaalne tööjõuturg meile lähemale, kui üldiselt arvatakse. Komisjon avaldas oma Valges Raamatus "Kasv, konkurentsivõime ja tõõhõive" selget soovi need turud maailmale avada, rõhutades ühtaegu vajadust säilitada Euroopa sotsiaalne mudel. Juhul, kui ei soovita lasta sotsiaalsetel lõhedel veelgi süveneda ning tahetakse vältida ebakindlustunde levikut rahva hulgas, tähendab see vajadust kvalifikatsiooni üldise tõusu järele.

Mõju teaduse ja tehnika maailmale: teadusteabe, selle tootmisliku rakendamise kasv ning järjest keerukamate toodete väljatöötamine, tekitavad omamoodi paradoksaalse olukorra. Vaatamata põhimõtteliselt soodsale toimele tekitab teaduse ja tehnika protsess ühiskonnas ebakindlustunnet ning isegi irratsionaalset laadi hirme. Paljudes Euroopa riikides on üritatud neid hirme hajutada, rõhutades teaduse ja tehnika kultuurilist väärtust juba algkoolis, määratledes eetilisi reegleid, seda eriti biotehnoloogia ja infotehnoloogia valdkondades.

Milliseid lahendusi saavad haridus ja koolitus pakkuda nende kolme murrangut põhjustava teguri kahjuliku toime kõrvaldamiseks? Püüdmata anda siinkohal kõiki võimalusi hõlmavaid vastuseid, pakub käesolev Valge Raamat välja kaks varianti.

a) Laia baasiga teadmistest lähtuvate soodsate momentide uus tutvustamine. Esimeseks variandiks oleks laia baasiga teadmistega kaasnevate kasutegurite veelkordne väljatoomine. Ühiskonnas, milles üksikisik peab mõistma ettearvamatult muutuvaid keerukaid olukordi, ning kus talle vajub lisaks peale tohutu mitmekesise info kogus, tekib oht barjääri kerkimiseks nende vahele, kes oskavad infot kasutada, üksnes tõlgendada, või siis ei saa kummagi ülesandega hakkama. Teiste sõnadega - barjäär nende vahele, kes teavad, ja kes ei tea. Koolide esmaseks funktsiooniks on luua teadmiste võimalik laialdane baas, millest omakorda lähtub oskus mõista asjade olemust, nendest aru saada ja neid kasutada. See on ühtaegu esimene tegur majandusliku ja tööhõivega seotud situatsiooni korrigeerimisel.

Samuti on järjest märgatavam teadmiste laialdase baasi taasteke kutseharidusasutustes, madala kvalifikatsiooniga või kitsale erialale spetsialiseerunud tööliste ümberõppeprogrammides, kuna seal on see uute tehniliste oskuste omandamiseks esmatähtis.

Teine võimalus: püsiva tööhõive tagamine. Kuidas võimaldavad haridus ja koolitus Euroopa riikidel luua suurel arvul püsivaid töökohti, mis on võrreldavad uute tehnoloogiate tekke tagajärjel kaotatutega?

Üksikisiku poolt traditsiooniliset valitav tee taolises olukorras on paberil kajastuva kvalifikatsiooni tagaajamine. Tulemuseks on kogu Euroopas üldiselt levinud tendents õpinguid võimalikult pikaks venitada, millega kaasneb järjest tugevnev ühiskondlik surve kõrghariduse omandamiseks. Sellal, kui kvalifikatsiooni kinnitav paber on kahtlemata endiselt kõige effektiivsem abivahend töökoha kindlustamiseks, kaasnevad sellega ka kõrvaltoimed: alaväärtustatakse kutseharidust (seda peetakse alles paremuselt teiseks võimaluseks), noored inimesed on ülekvalifitseeritud - tööturule jõudes ei pruugi seal pakutavad töökohad neile sobivad olla, kvalifikatsiooni tõestav paber muutub absoluutseks soovitava iseloomuga oskusi kinnitavaks dokumendiks, mis võimaldab eliidi välja sõeluda ning üldisematest alustest lähtudes, klassifitseerida töölist lähtuvalt tema ametikohast. See aga omakorda muudab tööjõuturu jäigemaks ning põhjustab tohutut raiskamist, kuna kõrvale jäävad anded, mis ei ühti standardprofiiliga.

Seadmata küsimärgi alla traditsioonilisi meetodeid kui selliseid, propageerib meie Valge Raamat lisaks sellele siiski ka avatumat, paindlikumat lähenemist. Taoline lähenemine peaks eriti õhutama tööliste-teenistujate, õpetajate, teadlaste ja (üli)õpilaste mobiilsust. Tänapäeval tekitab tihtipeale hämmastust asjaolu, kui palju lihtsam on inimeste ja teabega võrreldes Euroopas liikuda kaupadel, kapitalil ja teenustel!

Taolise mobiilsuse loomine oleneb suurel määral teadmiste tõelisest tunnustamisest Euroopa Liidus, kusjuures tunnustada pole vaja mitte üksnes kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti, vaid ka selle baasiks olevaid erinevaid komponente. Kui meil on näiteks tegu üliõpilasega, kes on õppinud kuus kuud mõnes muus Euroopa riigis, peaks seda ilma reservatsioonide ja vastavate eksamite sooritamist nõudmata tunnustama ka ülikool, kus tudeng pärit on. Tõsiasi on aga see, et hetkel pole see võimalik enne, kui need kaks asjaosalist institutsiooni on sõlminud partnerlusleppe. Tõeliselt toimiv mobiilsus eeldab ka administratiivset ja õiguslikku (tulenevad elamisloast või kehtivast sotsiaalsete tagatiste süsteemist) ning rahalist (stipendiumide maksustamine) laadi tõkendite kõrvaldamist.

Teiseks oluliseks teguriks on vaba võimalus hariduse omandamiseks kogu elu jooksul. Vaatamata sellele, et taolise vajaduse olemasolu tunnistavad kõik, nii ühiskondlikud ametkonnad kui ka ärisektor, pole selles valdkonnas siiski veel midagi eriti ära tehtud. Eriti raskeks muudab olukorra asjaolu, et töökorralduse, eriti infotehnoloogiaga seotud valdkondade põhiskeemides toimuvad muudatused tekitavad eriti tungiva vajaduse pideva koolituse järele. Aasta 1996, Euroopa Eluaegse Õppimise Aasta, peaks suuresti kaasa aitama teadlikkuse tõstmisele neis valdkondades.

Infoühiskond ei muuda mitte üksnes ettevõtte tegutsemisskeeme. Lisaks pakub see ka uusi võimalusi hariduseks ja koolituseks. Siiski tuleb meil kogu olemasoleva potentsiaali ärakasutamiseks valmis olla. Õnnetuseks tähendab Euroopa turu killustumine haridusalase multimeedia sektoris ja - ikka veel - pakutavate õppevahendite ebapiisav kvaliteet koos liialt väheste arvutitega klassides (Euroopas on see suhe 1 arvuti 30 õpilase kohta, võrreldes USA-ga, kus see suhe on 1 arvuti 10 õpilase kohta) seda, et taoliste abivahendite kooli jõudmiseks kulub veel aega. Sellest tulenevalt on Komisjon ühe prioriteedina paika pannud just haridusalase multimeedia arendamise, ning tugevdab sel eesmärgil teadustöö koordinatsiooni antud valdkonnas. Vastav ülesanne on delegeeritud Pr. Cressoni ja Hr. Bangemanni komisjoni kuuluvale töörühmale.

Mobiilsus, eluaegne õppimine, uute tehnoloogiliste instrumentide kasutamine... Taoline suurem paindlikkus teadmiste omandamisel sunnib meid esitama küsimust selle kohta, kuidas leida uusi võimalusi omandatud oskuste kehtivuse tunnistamiseks olenemata sellest, kas need paberil kajastuvad või mitte. Seda meetodit on juba ka kasutatud: TOEFL test annab võimaluse hinnata inglise keele oskust, matemaatikas kasutatakse Kangaroo testi - need on juba väljakujunenud süsteemid.

Miks siis mitte koostada "isiklike oskuste kaarti", mis näitaks ära, kuidas on lood selle omaniku baasteadmiste ja oskustega (keeled, matemaatika, õiguse alused, informaatika, majandus, jne.), või tehniliste ja kutsealaste (raamatupidamine, rahandus, jne.) teadmistega? Noorel inimesel, kellel puudub paberkvalifikatsioon, oleks seega võimalik kandideerida töökohale lähtuvalt oma kaardist, mis kinnitab tema kirja- ja keele-, arvutikasutusoskusi, jne. See idee on välja pakutud Valge Raamatu teises osas. Taoline skeem võimaldaks anda inimeste oskustele kiirhinnangut anda kogu nende eluajal - see oleks kontrastiks diplomitele, mis viimasel ajal aastate möödudes järjest kiiremini oma väärtust kaotavad.

Teadmistele põhinev ühiskond ei saa alata vaid selle piduliku väljakuulutamisega. Selle teke peab olema pidevalt jätkuv protsess. Käesoleva Valge Raamatu otstarve pole vajalikest meetmetest programmi koostamine, kuna Komisjonil pole välja pakkuda koheselt toimivat imerohtu. Pakume vaid ainest mõtlemiseks - koos mõningate pidepunktidega. Valge Raamat ei püüa mingilgi moel riike millekski kohustada ja pakub vaid välja viis võimalikku eesmärki, millest edasises tegevuses lähtuda - iga eesmärki toetab Ühenduse tasandil üks või mitu abiprojekti.

1. Uute teadmiste omandamise propageerimine, st. teadmiste üldise taseme tõstmine. Komisjon kutsub üles arendama mõttevahetust selle kohta, kuidas oleks võimalik tunnustada oskusi, millede olemasolu ei kinnita alati paberkandja. Valge Raamat pakub välja uue võimaluse tehniliste ja kutseoskuste akrediteerimiseks.

Kuidas oleks seda meetodit võimalik rakendada? Kõigepealt tuleks luua üle-Euroopaline teadus- ja kutsehariduskeskuste, ettevõtete, ärisektori institutsioonide võrk, mille kaudu oleks võimalik määratleda kõige suuremat nõudlust omavate teadmiste valdkondi ja olulisemaks peetavaid oskusi. Järgmise etapina tuleks defineerida parimad akrediteerimismeetodid (testid, hindamiseks kasutatavad tarkvarapaketid, hindajad, jne.). Kõige selle lõppresultaadiks oleksid isiklikke oskusi kinnitavad kaardid, mis võimaldaks kõigi teadmiste ja oskuste tunnustamist kogu Euroopa Liidu piires. Valge Raamat sooviks lihtsustada ka (üli)õpilaste liikumist. Komisjon teeb ettepaneku anda igale tudengile, kes on saanud stipendiumi omal maal, võimaluse kasutada seda ka kõigis teistes Liikmesriikides asuvates kõrgharidust andvates õppeasutustes (juhul, kui ta seda soovib). Samuti soovitame vastastikust aine- ja hindepunktide tunnustamist, nt. tuleks sisse viia diplomiõppe eri komponentide ülekandmise süsteem (Euroopa Kursusehinnete Ülekandmise Süsteem - ECTS). Samuti soovitame kõrvaldada halduslikku, õiguslikku ja sotsiaalset laadi tõkendid, mis takistavad (üli)õpilaste, praktikantide, lektorite ja teadustöötajate vahetust. Viimaks teeme kõigile soovijatele pakkumise osaleda Ühenduse vastavate programmide raames toimuval haridusliku multimeedia väljatöötamisel.

2. Kooli ja ärisektori lähendamine: praktiseerimine kogu Euroopas kõigis võimalikes vormides. Valge Raamat pakub välja võimaluse luua erinevaid Euroopa riike kattev praktikakeskuste võrk, mis aitaks kaasa Erasmus-programmi raames toimuvale praktikantide vahetusele ning tutvustab riikidevahelistes koolitusprogrammides osalevate isikute mobiilsusele seatud takistusi, mida kajastab ka Roheline Raamat.

3. Probleemide välistamine: uue võimaluse pakkumine läbi koolide. Paljudes suuremates linnastunud piirkondades on kümnete tuhandete kaupa koolis läbi kukkunud noori inimesi. "Probleemstes" piirkondades asuvad koolid organiseeruvad üha enam ümber, et pakkuda neile noortele nn. "teist võimalust". Need koolid üritavad muuta teavet kättesaadavamaks, kasutades selleks parimaid õpetajaid, kelle töö on väga hästi tasustatud ning kes valivad õpetamiseks just õpilastele sobiva tempo, kasutavad võimalusi õpetamiseks otse töökohal; oma töö tegemiseks on neil olemas multimeediavarustus, samuti on õpilaste arv klassis väiksem. Ühtlasi üritavad nad muuta kooli taas inimlikuks keskkonnaks, seda ajal, mil sotsiaalsed ja perekondlikud seosed neid tundlikes piirkondades purunevad.

Kuidas seda kõike saavutada? Valge Raamat soovitab jagada ümber juba käigusolevatele Euroopa rahadest finantseeritavatele programmidele, nagu Socrates ja Leonardo, tehtud lisaeraldised, ning toetada nende arvelt riiklikke ja regionaalseid finantseeringuid. Samuti soovitame igati koostööd ja partnerlust majandusringkondadega; koole võiksid näiteks sponsoreerida mitmed ettevõtted, võimaluse korral lisatingimusega värvata tööle noori, kes on omandanud vajaliku kvalifikatsiooni või oskused. Taolise protsessi käivitamises ja käigushoidmises peaksid osalema ka perekonnad. Ning viimaks tuleks igati julgustada uute õpetamismeetodite, infotehnoloogia ja multimeedia kasutamist. "Teise võimaluse" skeemi on koos "kiirkoolide" projektiga juba edukalt testitud USA-s ja koostöös "Alyat Hanoari" institutsiooniga ka Iisraelis.

4. Kolme Ühenduse keele valdamine: kvaliteeti kinnitav tunnistus. Töö saamiseks on tänapäeval äärmiselt oluliseks muutunud võimalikult mitmete keelte valdamine. Eriti tugevalt toimib see Euroopa ühisturul, kus riigipiire ei tunta. Samuti on see väärt omadus, mis lihtsustab teistega suhtlemist, aitab avastada erinevaid kultuure ja vamseid väärtusi ning stimuleerib intellektuaalset tegevust. Olles Euroopa identiteedi ja kodakondsuse üheks olulisemaks teguriks, on mitmekeelsus ühtaegu nurgakivi, millele põhineb teabeühiskond. Just sellepärast soovitabki Valge Raamat töötada välja kvaliteeditunnus "Euroopa Kool", mida omistatakse teatud kriteeriumide põhjal koolidele, kus keelte õpetamine/õppimine eriti edukalt toimub. Taolised koolid tuleks ühendada ühtsesse võrku. Lisaks tuleb süstemaatiliselt ergutada oma emakeelt õpetavate õpetajate liikumist teistesse riikidesse ja teistesse koolidesse.

5. Materiaalsete investeeringute ja õpingutesse tehtavate investeeringute kohtlemine ühtsetel alustel: sellest ei piisa, kui me muudame hariduse ja koolituse Euroopa konkurentsivõime seisukohast prioriteetideks. Vaja on konkreetseid meetmeid, mis julgustaksid suuremahulisi "kaudseid" investeeringuid teostanud ettevõtteid või riigiameteid seda ka jätkama. See aga eeldab omakorda õpingutele tehtavate kulutuste erikäitlusmeetmeid nii maksustamisel kui ka raamatupidamisel. Niisiis tuleks anda koolitusse investeerivatele firmadele võimalus taolised kulud oma bilansi immateriaalsete varade veerus maha kanda. Paralleelselt sellega tuleks luua "koolitusfondid", mis aitaksid inimesi, kes soovivad pärast teatud katkestusi oma teadmisi täiendada või õpinguid jätkata.

1996.aastal - Euroopa Eluaegse Õppimise Aastal - algatatakse ulatuslik debatt, millesse kaasatakse kõik peamised rollikandjad, kes huvituvad antud Valges Raamatus esitatud teemadest. Taoline debatt võiks näiteks toimuda Nõukogu koosistumistel, kus osalevad ka sotsiaal-, haridus- ja tööstusministrid. 1996.a. lõpul teeb Komisjon neist debattidest kokkuvõtte ning esitab seejärel projektettepanekud edasiseks tegutsemiseks.

Muidugi ei taha me öelda, et need üksikud soovitused siin aitavad lahendada kõik hetkel päevakorral olevad probleemid. Valge Raamatu eesmärk on üpris tagasihoidlik, aidata kaasa Liikmesriikide haridus- ja koolituspoliitika uuendamisele ning läbi selle Euroopa liikumisele teabeühiskonna suunas. Samuti loodame eelolevatel aastatel algatada ulatuslikuma debati, kuna vaja läheb radikaalseid muudatusi. Nagu Pr. Cresson on rõhutanud, töötavad haridus- ja koolitussüsteemid pahatihti välja raudkindlad ja muutmatud baassüsteemid; neil puudub aga paindlikkus, samuti on nende süsteemide vahel liialt palju lünkasid ja vähe ühendavaid sildu, liialt vähe on võimalusi eluaegse õppimisskeemi rakendamiseks.

Ja viimaks on Valgest Raamatust abi näitamaks, et kui Euroopa tahab endale kindlustada kohta ja tulevikku ka maailma mastaapides, siis edaspidi asetatakse põhirõhk oma kodanike, nii meeste kui naiste isiklike esmärkide realiseerimisele - siiani on tähelepanu keskmes olnud majandus- ja rahaprobleemid. Nii saab Euroopa kinnitada, et tegu pole mitte üksnes vabakaubanduspiirkonnaga, vaid ka poliitilise üksusega, mis suudab edukalt kohaneda internatsionaliseerumisest tulenevate muudatustega, laskmata neil domineerima hakata.

Taani on välja töötanud riikliku IT plaani nimetusega "Info.Ühiskond 2000", samuti asutati 1994.a. septembris pärast üldvalimisi uus Teadus- ja IT Ministeerium. Taani valitsus on andnud oma Info.Ühendus 2000-s sisalduvate ettepanekute elluviimisele tähtsa koha poliitiliste prioriteetide nimekirjas ning planeeritava tegevuse seas on olulisel kohal ka haridus. Juba käigusolevate või planeeritavate haridusalgatuste hulgas tuleks ära tuua:

uus alg- ja keskastme haridust määratlev seadusandlus, kus nähakse ette IT integreerimine alg- ja põhikoolide õppekavadesse;

konkreetsed algatused IT integreerimiseks olemasolevatesse koolide õppekavadesse (kaasa arvatud valitsuse toetusel asutatav multimeedial põhinevate õppematerjalide ja IT arengut propageeriva väiksema institutsiooni loomine);

50 konkreetset arenguprojekti, mida toetavad teadlased ja konsultandid, ning mis sisaldab väljaõpet töökohal, võimaldamaks õpetajatel tehnoloogiat klassiruumis kõige paremini ära kasutada;

järgnevate aastate jooksul kavatsetakse vähendada praegust suhet 40 õpilast ühe kaasaegse PC kohta suhtele 5-10 õpilast PC kohta (igasse klassi kavatsetakse paigutada vähemalt 2-3 PC-d ning igas koolis on üks või mitu vähemalt 30 PC-ga varustatud arvutiklass - hetkel on Taanis kuni 2000 algkooli ja 750 põhi/keskkooli).

Samuti hakkab Haridusministeerium looma üleriigilist arvutivõrku, millega kaetakse põhi- ja algkoolid. Võrk ühendab kõiki koole ning toetab teiste IT algatuste realiseerimist, andes võimaluse juurdepääsuks tugiteenustele ning teistega kogemuste jagamiseks. Lõpp-eesmärgiks on kõigi klassiruumide ühendamine Internetiga. Koolivälise võrgukomponendi muretsemise eest seisab hea viieaastase lepingu saamiseks korraldatud konkursil edukalt osalenud ja võitnud Taani Telecom. Raamleping Taani Telecom’iga näeb ette nende poolt pakutava erasageduse/laineala rentimist, võrgu töölepanekut ja vajalikke turvateenuseid. Danish Telecom vastutab ka kõigi koolide võrguväljundi eest. Taani Telecom’iga sõlmitud lepingut finantseerib Taani Haridusministeerium ning võrgu osalise kasutamise võimalus antakse ka haridusasutustele, mis pole otseselt koolid (nt. kolmanda astme tehnikakolledzhid, ülikoolid, jne.). Eeldatakse, et Taani Telecom’i poolt renditav sagedus/laineala jagatakse tegelikkuses väiksemateks "virtuaalseteks eravõrkudeks", ning neid kõiki juhib ja haldab haridussüsteemi nimel Taani Telecom.

Taanis on 275 kohalikku kogukonda, ning need kõik koguvad maksusid kohalike ettekirjutuste põhjal. Sellal, kui kõigi koolide sisemiste KPV-de (Kohalike Piirkondade Võrgud) infrastruktuuride loomist rahastab Haridusministeerium, muretsetakse vajalik PC varustus koolidele kohalike summade eest, selleks tõstetakse maksusid või hinnatakse ümber koolide kuluartiklite järjestamise prioriteedid. Hetkel tegeleb probleemi lahkamisega komisjon, kuhu kuuluvad Rahandus- ja Haridusministeeriumide ning kohalike omavalitsuste esindajad ning on võimalik mõningad muudatused senikehtinud korraldustes, eriti vähemjõukates piirkondades. Käesolevaks hetkeks on mõned kogukonnad juba klassidesse paigutanud 2-3 PC-d (mõned neist laenasid enne 1995.a. suve ostetud seadmeid õpetajatele, andmaks neile võimalust end enne kooli algust asjaga kurssi viia). Igale koolile saadetakse Haridusministeeriumi ja kohalikke omavalitsuse kaasava ühise intsiatiivi raames välja töötatud standardid ja juhised IT infrastruktuuride rajamiseks ja kasutamiseks. Igas maakonnas on loodud ka tugikeskus, lisaks pakutakse nn. "kuuma liini teenust" (Taanis on 14 maakonda).

Kindlasti tuleks ära märkida, et Taani koolid pole seni veel võrgus töötanud, välja arvatud:

koolid neis kogukondades, kus on juba paika saanud võrgud, mis ühendavad kõiki koole, raamatukogusid, ühiskondlikke asutusi (endiselt arutakse seda, kuidas ühendada juba olemasolevad võrgud uue, haridussüsteemile mõeldud arvutivõrguga);

mõningatel juhtudel lihtsamat sorti, telefoniliinidel põhinevad Interneti-ühendused.

Kolmanda astme kolledzhites on ühtne administratiivne arvutivõrk kasutusel olnud juba kolm aastat. Võrk on toiminud väga edukalt ning selle projekti vahendusel saadud õppetunnid aitavad suuresti kaasa uue, suurema võrgu töölepanekul.

1993.a. avaldas Ühendriikide valitsus poliitilise dokumendi nimega "Ameerika majanduskasvuks vajalik tehnoloogia, uued suunad majandusliku tugevuse loomiseks". Nimetatud dokument sisaldab rohkesti ka haridust ja koolitust puudutavaid plaane. Seda Clinton/Gore’i initsiatiivi koordineeritakse kabineti tasandil läbi Riikliku Teadus- ja Tehnoloogianõukogu (NSTC).

Mis puutub haridusse, siis üldisemaks eesmärgiks on "propageerida kaasaegset üldriiklikku plaani, saavutamaks kõigi ameeriklaste võrdsust ja eluaegset juurdepääsu õppimistehnoloogiatele". Ameerikale on kavas luua selgepiiriline tehnoloogiline, ülemaailmselt toimiv juhtpositsioon.

Asepresident Al Gore on kutsunud Ameerika telefoni- ja sidekompaniisid suure eduga üles ühendama Informatsiooni Kiirteega (Information Highway) klassiruume, raamatukogusid ja meditsiiniasutusi. Pacific Bell, läänaranniku telefonikompanii, on näiteks öelnud, et nad kulutavad 100 miljonit dollarit, varustamaks 1996.a. lõpuks sidevahenditega kõiki koole, kõrgkoole ja rahvaraamatukogusid. Al Gore on ühtlasi andnud teada eesmärgist ühendada 2000.a. lõpuks kõik koolid Internetiga.

Hetkel näeb Ühendriikide valitsus Informatsiooni Kiirteed olulise osana riiklikest infrastruktuuridest.

Haridusministeerium käivitas viieaastase komputeriseerimisplaani, mida tuntakse nimetuse "Homme ‘98" all, ning selle raames kavatsetakse ehitada arvutiklassid kõikidesse koolidesse, kaasa arvatud lasteaiad, algkoolid, keskkoolid ja kohalikud kõrgkoolid. Programmis osalevate koolide koguarv on umbes 2750. Ajavahemikus 1994/95 paigaldati koolidesse 16 000 arvutit. Perioodil 1995/96 paigaldatakse veel 16 000 arvutit, ning 1999.aastaks on arvutid jõudnud kõikidesse koolidesse. Hetkel on Internetiühendus 65 Iisraeli koolil. Eeldatakse, et 1996.a. lõpuks on selliseid koole juba 200, ning 1999.a. lõpuks on Internetiühendus olemas kõikidel koolidel. Tuleks mainida, et hetkel on 5 miljonilise elanikkonnaga Iisraelis kokku enam kui miljon PC-d.

Hariduse komputeriseerimise plaan põhineb ülevaatlikul aruandel, mille koostas selleks otstarbeks kooostatud "Teaduse ja Tehnoloogia hariduskomitee". Muu hulgas soovitati aruandes, et Iisraeli Haridusministeerium peaks "... tugevdama ja täiendama tehnoloogilisi ja matemaatilisi teadusuuringuid, valmistamaks tulevasi põlvkondi ette teaduse ja tehnoloogia ajastu saabumiseks" ja "... valmistamaks last ette lähitulevikus saabuvaks Infoajastujs".

Koolides toimuv IT areng kujutab endast keskvalitsuse, kohalike omavalitsuste ja riigiloteriid korraldava institutsiooni ühist ettevõtmist. Viie aasta jooksul tehtavate kogukulutuste summa saab olema 450 miljonit USA dollarit. Peamised takistused, mida on kohatud plaani täielikul ellurakendamisel, on järgmised:

puudus on õpetajatest/instruktoritest, kes õpetaksid õpilastele riistvara, tarkvara ja võrgu kasutamise teooriat ja praktikat;

asjaolu, et õpetajad, kes õpetavad teisi aineid peale IT või arvutiõpetuse, pole eriti innukad kasutama tarkvara, mida pakutakse Iisraeli turul nende ainete õpetamiseks.

Peamine strateegia, mida rakendatakse nimetatud takistustest ülesaamiseks, on 75 koolituskeskuse loomine kogu riigis - eesmärgiga abistada nii koole kui ka õpetajaid.

1993.a. oktoobris kutsus Austraalia valitsus kokku oma Teadus- ja tehnikanõukogu, et uurida Austraalia vajadusi riikliku teadusuuringute andmevõrgu osas, arutati ka võrgu rolli andmeteenuse pakkumisel laiemale üldsusele. Nende poolt koostatud aruanne pealkirjaga "Rahvus võrgus" avaldati 1995.a. septembris ning muude soovituste hulgas sisaldusid järgmised haridust puudutavad momendid:

valitsus- ja tööstusüksuse esindajatest koosneva konsortsiumi loomine, mille ülesandeks oleks luua teadust ja kõrgharidust ühendav infovõrk;

teadusasutustes ja kõrgharidusinstitutsioonides kasutatavate info- ja kommunikatsiooniteenuste pakkumise soodustamine;

elektronside suurema kasutamise potentsiaali analüüsiva riikliku uurimistöö läbiviimine alg- ja keskkooli tasemel.

1993.a. detsembris asutas valitsus Lairibateenuste Ekspertgurpi, mille ülesandeks oli uurida muu hulgas tehnilisi, majanduslikke ja kaubanduslikke eeltingimusi, pakkumaks Austraalia kodudele, ettevõtetele ja koolidele suuremahulist lairibateenust. Nende aruanne, "Infovõrgud Austraalia tulevikupildis", avaldati 1994.a. detsembris ning soovitas muu hulgas järgmist:

ellu tuleb viia riiklik uute kommunikatsioonivõrkude strateegia, mis sisaldab muu hulgas kolme võtmeelementi:

hariduse ja üldsuse juurdepääs;
tööstuse areng;
valitsuse roll.

lairibavõrgud peaksid aastaks 2001 katma kõiki koole, raamatukogusid, meditsiiniasutusi ja halduskeskusi;

Riikliku strateegia juhtimiseks tuleb asutada Riiklik Infoteenuste Nõukogu, mida juhib peaminister.

Lairiba Ekspertteenuste Grupp alustas ühtlasi uuringut, mille eesmärgiks oli uurida välja Austraalia multimeediatööstuse poolt pakutavad arengu- ja tootmisvõimalused, ning mille tulemuseks oli 1994.a. oktoobris vastu võetud valitsuse otsus:

asutada Austraalia Multimeediakontsern;

asutada Ühistegelikud Multimeedia Arenduskeskused ja Multimeediafoorumid;

Austraalia suurimaid kultuuriinstitutsioonide sisaldavate CD-ROM-ide valmistamine Austraalia koolidele programmi "Austraalia CD-l" raames.

5. Kanada

Mobiilne satelliitside võimaldab nüüdseks kõigil Kanada piirkondadel, isegi kõige kaugematel, olla ühenduses kommunikatsioonivõrkudega. Programmi "SchoolNet" raames saavad kõik klassiruumid Kanadas ühenduse Internetiga. Hetkel jagab Kanada sidesattelliiti USA-ga, kuid prantslaste abiga lastakse peagi programmi ARIANE raames üles nende eneste satelliit.

1994.a. otsustas Kanada valitsus töötada välja Kanada Infokiirtee strateegia. Tööstusministeerium asutas Info Kiirtee Nõuandekomisjoni (IHAC), mis koostas 1995.a septembriks esimese aruande. Toome siinkohal ära mõned haridust puudutanud soovitused:

"Vaatamata Kanadas tehtavatele massilistele investeeringutele haridusse ja koolitusse, jääb endiselt alles terve rida kiiret lahendamist vajavaid probleeme. Alg-, põhikooli ja keskharidust andvad õppeasutused peavad säästma rohkem raha ning parandama õppetöötulemusi.

Koolides on puudus on arvutitehnikast ja arvutustehnoloogiast. Koolides on keskmiselt 1 arvuti iga 15-20 õpilase kohta, paljud arvutid on vanad, nende konfiguratsioon ei võimalda kaasaegse tarkvara kasutamist ja Internetiühenduse loomist.

Haridustöötajatel on suured vajakajäämised arvuti- ja võrgukasutamisoskuste osas.

Prantsuskeelset tarkvara ja infomatsiooni on väga vähe, nii on prantsuskeelne elanikkond teistega võrreldes ebasoodsas olukorras.

Infotehnoloogia ja arvutivõrkude innovatsioon võib muuta hariduse paremini kättesaadavaks. Nii võivad paraneda õppimisvõimalused, institutsioonidel on võimalik kontrollida kulutusi, kuna aeg ja kaugus kui kuluartiklid kaovad. Informatsiooni Kiirtee võib aidata kaasa majanduse sisulisele arengule tervikuna. Selles valdkonnas on vägagi muljetavaldavaks projektiks SchoolNet.

Tänapäeva (üli)õpilased vajavad uues infoühiskonnas toimetulemiseks infovõrkusid ja paremaid õppimisvõimalusi. Nõukogu soovitab valitsusel mõelda tööstusliku strateegia väljatöötamisele, mille kaudu aidatakse kaasa hariduse sisulisele arengule ja infovõrkude kasutamisele.

Antud strateegia seisukohalt on kõige olulisem föderaalne toetus, väärtustamaks struktuure, mis propageerivad telekommunikatsiooni poolt pakutavate võimaluste kasutamist hariduses. Lisaks peaksid võrku olema ühendatud olemasolevad teaduskeskused - nii on haridustöötajatel võimalik jagada tehnoloogial põhineva hariduse eeliseid. Inglise- ja prantsuskeelsete õppematerjalide väljatöötamine on toetamist vääriv ettevõtmine. Ning lõpuks, Kanada Statistikaamet peaks tegema kaasaegsemat statistikat, mida saaks kasutada tehnoloogia ja õpetamise efektiivsuse hindamiseks."

IHAC rõhtab ühtlasi eluaegset õppimist kui ühte Informatsiooni Kiirtee põhielementidest. Mõned antud kontekstis välja toodud momendid:

"Informatsiooni Kiirtee on osa teabemajanduse avarast maastikust. Muudatused on selle maastiku lahutamatuks osaks... Juhul, kui kanadalased soovivad neid muudatusi vastu võtta, tuleb neil üles ehitada ühiskond, mille südameks on õppimine...

Haridusel on ajalooliselt olnud ametlik tähendus. Teatud mõttes oli tegu võtmega, mis avad uksed töökoha otsijatele, esmane nõue minimaalse elatustaseme saavutamiseks. Kuid haridus ei saa edasi eksisteerida vaid selle formaalse definitsiooni raames. Inimeste jaoks ei ole enam tegu üheainsa töökohaga, millel karjääri tegemiseks kulub kogu elu - nüüd on neid karjääre kaks, kolm, isegi viis. Samasugused muudatused kehtivad õppeasutuste osas. Koolid, raamatukogud, ülikoolid, kutsekoolid ja õppiv tööstus peavad muutuma kanadalaste igapäevaelu lahutamatuks osaks.

Tehnoloogial põhinevad töövahendid on efektiivsed, kuna nende abil saavad õppus ja infoallikas omavahel interaktiivselt suhelda. vastupidiselt institutsionaliseeritud haridusele, mille puhul õppur peab kindlaks kellaajaks klassi minema, saab neid töövahendeid kohandada iga inimese individuaalsele õppimiskiirusele ja -stiilile, neid võib kasutada suurest kaugusest ja vastavalt vajadusele. Kui võtta arvesse otseseid kulutusi, nagu näiteks reisimine ja töökohast eemal veedetud aeg, siis võib tehnoloogilisi töövahendeid lugeda eriti säästlikeks - mida rohkem neid kasutada, seda rohkem kokku hoiab... Võttes arvesse hetkel toimivat rahandusringkondade survet, vähendamaks haridusele tehtavaid kulutusi, võib öelda, et nii valitsus kui ka teised institutsioonid peavad hakkama hindama kasutegureid, mdia pakub uus, meediale põhinev õppimistehnoloogia."

6. Korea Vabariik

Korea valitsus on ennast pühendanud riikiku "Korea Informatsiooni Infrastruktuuride (KII)" väljatöötamisele, kusjuures eesmärgiks on:

riikliku konkurentsivõime suurendamine;

Korea rahva elukvaliteedi tõstmine;

planeeritavate või juba käigusolevate Riiklike Baasinfosüsteemi projektide (siia kuulub ka valitsusteenistuste, nt. autoregistrid, maa-amet, tegevuse komputeriseerimine) läbiviimise soodustamine.

KII Projekti taotluseks on ühendada omavahel kõik kodud, koolid, raamatukogud, haiglad ja valitsusasutused, kasutades selleks ülikiiret ja võimast võrku. Hariduse alal ja ka muudes valdkondades on juba töös KII potentsiaali demonstreerivad pilootprojektid. Pilootiprojektide osas omaks võetud lähenemine on järgmine: kõiki valitsusasutusi ja üksusi kutsutakse konkureerima, saamaks võimalust kasutada mingit osa Riiklikule Komputeriseerimisagentuurile eraldatud summadest. Agentuur valib välja rahastamist väärivad projektid, valdavalt toimub nende realiseerimine läbi erasektori, mille tegevust kontrollib valitsus. Peamised hariduse vallas toimuvad projektid on:

õppetööks vajaliku multimeediatarkvara väljatöötamine;

"teleharidus" (algkoolid).