HARIDUSE JA KOOLITUSE UURIMISGRUPPIDE TEGEVUSARUANNE

EDUKAS EUROOPA LÄBI HARIDUSE JA KOOLITUSE

KOKKUVÕTE

Juhul, kui Euroopa soovib jääda konkurentsivõimeliseks, tuleb noortele inimestele läbi majanduslike ja poliitiliste edusammude luua "visioon Euroopast". Sel moel kujuneva pildi kohaselt peavad end mobiliseerima ka haridus ja koolitus.

Tegu on ülesandega, mille täitmisega on kiire: sellal, kui elanikkonna arv Euroopas stabiliseerub ning noorte eurooplaste osatähtsus selles koguarvus pidevalt väheneb, võib eeldada, et järgmise generatsiooni jooksul kahekordistub elanike arv maakeral. Haridus- ja koolitustegevuse mobiliseerimine on oluline ka madala haridustaseme ja kvalifikatsiooniga täiskasvanute seisukohast, aga vajalik ka neile, kes oma oskusi eluaeg täiendada soovivad. Lõpuks on selle ülesande täitmisega ka kiire, kuna nii õnnestub toetada edukat kohanemist uute tööhõivetingimuste ja õppiva ühiskonna arenguga.

Hetkel toimub maailmasüsteemi siseste positsioonide määratlemine. Taoliste muudatustega kaasneb teatud ebakindlus, ning sellistel hetkedel võib tunduda, et inimeste tavaarusaamadele vastav maailm on kadumas. Siiski on Uurimisgrupp arvamusel, et tehnoloogia areng ning rahvusvaheline konkurents toovad endaga kaasa ka võimalusi, milledest tuleb kinni haarata.

Vaatamata oma erinevale päritolule on Uurimisgrupi liikmed ühel nõul selles osas, et Euroopa haridus- ja koolitussüsteemid peavad arvestama kolme olulisema imperatiiviga: (i) vajadus tugevdada Euroopa majanduslikku, tehnoloogilist, innovatiivset, teaduslikku ja organisatoorset konkurentsivõimet;
(ii) vajadus arvestada hetkeolukorrast lähtuvaid raskusi; (iii) vajadus respekteerida sedalaadi hariduse põhiprintsiipe, mis ulatuvad puht-utilitaarsetest perspektiividest kaugemale.

Pika küpsemisprotsessi tulemusena on sajandite jooksul kogenenud kultuuuripärandi baasil esile kerkinud hariduse ja koolituse kolm fundamentaalset eesmärki. Need on, esiteks, isiksuse autonoomia arendamine; teiseks, sotsiaalse integratsiooni võimaluste stimuleerimine ning kolmandaks, kutsealase konkurentsivõime parendamine. Nimetatud kolme fundamentaalse eesmärgi konsolideerimisel ning ühitamisel nimetatud pärandisse saavad haridus- ja koolitussüsteemid võimaluse ülalloetletud imperatiive paremini järgida.

Selleks, et oleks võimalik Euroopat iseloomustava visiooni edastamine noortele inimestele, peab Euroopa hariduse ja koolituse valdkonnas suure sammu edasi astuma. Vaatamata sellele, et taolisele visioonile sisu andmiseks on võimalik kasutada mitmeid teid, peaksid saavutatavad eesmärgid siiski olema ühised. Uurimisgrupp on arvamusel, et haridus- ja koolitussüsteemis läbi viidavad muudatused peaksid olema suunatud neljale eesmärgile, millede saavutamisel tuleks käesoleva ja 2000.aasta vahel üksjagu tööd ära teha. Need eesmärgid on: (i) Euroopa kodakondsuse ehitamine läbi hariduse ja koolituse; (ii) Euroopa konkurentsivõime tugevdamine ja tööhõive säilitamine läbi hariduse ja koolituse; (iii) sotsiaalse kohesiooni tagamine läbi hariduse ja koolituse; (iv) haridus ja koolitus infoühiskonnas. Selleks, et anda konkreetseid vastuseid nimetatud eesmärkide saavutamisega seotud küsimustele, on Uurimisgrupp hakanud pöörama tähelepanu tingimustele, milledes haridus- ja koolitussüsteemid funktsioneerivad, ning erinevatele rollikandjatele – konkreetsemalt kooliõpetajatele ja haridusasutuste juhtidele – kellede hoolde need ülesanded on usaldatud.

Euroopa kodakondsuse mõiste kujutab endast eelkõige humanistlikku dimensiooni, mis on üles ehitatud suuremale Euroopale, mida iseloomustavad kultuurilised erinevused, erinevad majanduskontseptsioonid ja erinev loodusreaalsus, kuid mille ühendavaks jooneks on teadmine, et ollakse osa ühisest tsivilisatsioonist. Suurem Euroopa ehitab end üles just jagatud demokraatliku kultuuri baasil, milles eurooplased tunnetavad endid Euroopa kodanikena. Nad ei loe end Euroopa kodanikeks mitte seetõttu, et nad kuuluvad ühte kultuurikeskkonda, ega ka konkreetse kuuluvusmõõtme pärast. Pigem toimib see põhjusel, et nad näevad end Euroopa kodanikega tänu uutele suhetele, mis neil omavahel tekkivad. See on esimene element Euroopa visioonist, mida noortele pakkuda.

Toimivaks ideeks kujunemiseks peab Euroopa kodakondsus olema midagi tõelist, mitte lihtsalt formaalne termin. See aga viitab vajadusele näha kaugemale põhimõtetest ja ettekirjutustest. Kodakondsus on pluraalne kontseptsioon: (i) see on normatiivne idee ning on sel moel seotud tsiviilühiskonna kontseptsiooni ja selle moraalsete ning ideoloogiliste kaitsemehhanismidega; (ii) see on sotsiaalne tava, mis areneb läbi dünaamiliste protsesside, mille käigus erinevuste, teistega suhtlemise, konfliktide, kokkuleppeliste kompromisside ja jagatud visioonide tekib kuuluvustunne; (iii) see on kohaliku tasandi sotsiaalsest kontekstist, kohalikest valitsustest ja assotsiatsioonidest lähtuv üksikisikutevaheline suhtlemistava.

Ka haridussüsteemil on aktiivse kodakondsuse propageerimisel oma roll mängida. Haridus võib seda rolli täita läbi erinevate formaalsete institutsioonide, aga ka läbi kogukonna ja massimeedia. Kodakondsusega seotud haridus eksisteerib tegelikult eri nimede all paljudes liikmesriikides. See on suunatud erinevatele eesmärkidele, võtab enda alla erineva aja õppekavast ning on suunatud erinevatele vanuse- ja sihtrühmadele. Juhul, kui me soovime arendada noortes inimestes tunnet, et nad on Euroopa kodanikud, on selles valdkonnas vaja teha teatud korrektuure.

Lähtudes sellest vaatenurgast ning võttes arvesse teed, mida meil käia tuleb, muutub oluliseks sugudevaheliste suhete küsimus, kuid vähemolulised pole ka kultuuridevahelised suhted. Naiste pikka aega kestnud võitlus oma õiguste maksmapanemise eest on siinkohal heaks näiteks vaevast, mida tuleb näha, et suhtestada näiliselt universaalseid väärtusi ilma seejuures moraalsesse vaakumisse sattumata. Samuti näitab see, et formaalsed õigused, ükskõik, kui kallilt need ka kätte ei tuleks, võivad tegelikkuses osutuda vastuoluliseks: endiselt eksisteerib rida erineva diskrimineerimise vorme, mis põhinevad näiliselt meeldival diferentseerimisel, kuid tegelikkuses piiravad isikuvabadust, võttes teatud inimestel ära võimaluse vastutusrikaste positsioonide omamiseks. Vastukaaluks taolistele tavadele peab Euroopa propageerima haridust ja koolitust, mis on suunatud kõigi taoliste inimstereotüüpide hävitamisele.

Kodakondsuskoolituse programmi väljatöötamise huvides on käesolevas kokkuvõttes lähtutud peetud viiest peamisest mõõtmest. Need on: (i) inimisiksuse tsentraalsuse ja väärikuse tunnustamine; (ii) sotsiaalne kodakondsus, sotsiaalsed õigused ja vastutus; (iii) egalitaarne kodakondsus, see tähendab, soolisel ja etnilisel kuuluvusel põhinevate eelarvamuste ja diskrimineerimise kaotamine; (iv) interkultuuriline kodakondsus: mitmekülgsuse ja avatuse väärtus pluraalses maailmas; (v) ökoloogiline kodakondsus.

Euroopa peaks tihedas koostöös liikmesriikidega käivitama läbi hariduse ja koolituse toimiva tegevuse, mis on suunatud Euroopa kodakondsuse konsolideerimine kolme järgnevasse dominiooni: (i) tsivilisatsiooni aluseks olevate põhiväärtuste kinnitamine ja edasiandmine; (ii) abistamine õpetamisele ja õppimisele suunatud meetodite väljatöötamisel, mis aitaksid noortel inimestel täiel määral täita oma rolli Euroopa kodanikena; (iii) parimate haridus- ja koolitusvõimaluste määratlemine, mille kaudu oleks võimalik välja filtreerida Euroopa kodakondsuse hädavajalikud elemendid, ning konkreetseid rakendusvorme võimaldavate eksperimentaalprojektide algatamine.

Uurimisgrupp on kokku leppinud järgnevate Euroopa tsivilisatsiooni põhiväärtuste osas:

• inimõigused/inimväärikus
• fundamentaalsed vabadused
• demokraatlik legitiimsus/seaduspärasus
• rahu tagamine ning vägivalla kui vahendi eitamine
• solidaarsuse õhkkond (nii Euroopas kui kogu maailmas tervikuna)
• võrdsed arenguvõimalused
• võrdsed võimalused
• ratsionaalse mõtlemise põhimõtted: eetika ja tõendusmaterjalid
• ökosüsteemi säilitamine
• isiklik vastutus

Loetletud väärtuste õpetamiseks on vaja välja töötada uued koostöövormid. Õpetamise kontakttundide arvu suurendamine, mis jätab ruumi kodanikuõpetusele kui eraldi õppeainele, või mõne teise õppeaine asendamine kodanikuõpetusega, aga ka spetsialiseerunud kodanikuõpetuse õpetajate väljakoolitamine ei ole lahendused. Kodanikuhariduse andmine on kõigi kooliõpetajate ülesanne, ning seega võib seda visandada järgmise struktuurina:

• kõikide kodanikudiskrimineerimise võtmeelementide läbitöötamine, erilist tähelepanu pööratakse soo- ja etnilise kuuluvuse küsimustele;
• antud valdkondades tehtavate uurimistööde propageerimine;
• Euroopa kunsti ja teaduse valdkonnas tehtud saavutuste esiletoomine osana kõigile kodanikele kuuluvast kultuuripärandist;
• Ajaloo, sotsiaalteaduste või kirjanduse õpetamisel analüüsitakse neid sotsiaalseid, poliitilisi ja etnilisi konflikte, mis on viinud vägivallani Euroopas eneses ja piirnevatel aladel.

Mis puutub meetoditesse, siis välja tuleb kujundada kodakondsuspedagoogika. Vaja on toetada kõiki aktiivseid pedagoogikaid, mis põhinevad kriitilise teadlikkuse, iseseisva mõtlemise ja grupitöö propageerimisel. Antud valdkonnas viimasel ajal tehtud kõige olulisemate edusammude hulka kuulub borderpedagoogika. Borderpedagoogika on õppimisstrateegia, mille vahendusel õpitakse tundma teisi kultuure, uurides kriitilise pilguga seda, kuidas kujundid, esitused ja tekstid on üles ehitatud ja millised võivad olla seostuvad varjatud sõnumid. Taoline lähenemine võimaldab määratleda nii omaenese kui ka teiste "piire", aga ka välise sotsiaalkeskkonna piire. Eurooplaste konkurentsivõime üheks elemendiks peab saama oskus näha erinevuse positiivse võimalusena. Selle saavutamiseks oleks soovitav:

• parandada nii keeleoskust kui ka Euroopa kultuuride mõistmist;
• uuendada ajaloo ja geograafia õppekavasid; see puudutab konkreetsemalt "relvastumise lõpetamise" hariduslikku sisu, mida on sageli inspireerinud riiklikud vaated sõdadest ja konfliktidest;
• toetada haridusasutuste juhtimise demokraatlikku stiili;
• investeerida õpetajate ja koolijuhtide koolitamisse ning soodustada nende liikumist Euroopa piires.

Võttes arvesse kogemusi, mid vajavad impulsse ja levitamist Euroopa tasandil, on interkultuurilised koolid heaks vastandnäiteks. Koostöös liikmesriikidega tuleb Euroopal luua endale vahendid interkultuurilisuse kogemuste näitlikuks arendamiseks koolides. Prestiiþikates rahvusvahelistes koolides on interkultuurilised koolkonnad juba olemas, samuti koolides, kus õpib palju immigrante. Interkultuurilisi koole peaks siiski arendama laiemas mastaabis, kuna just interkultuuriliste ainete vahendusel keskendutakse koolides kogu kodakondsusega seonduvale problemaatikale. Sedalaadi koolidest peab kujunema katseplatvorm, mille abil valmistatakse ette teema rakendamist suuremas mahus, kuna multikultuurilisus on juba demograafiliste trendide tõttu lihtsalt möödapääsmatu.

Hetkel alahinnatakse väga tugevasti Euroopa konkurentsivõimet kahjustavaid ohtusid. Haridus- ja koolitussüsteemid on konkurentsivõime piiratusest väga vähe informeeritud. Haridus- ja koolitussüsteeme ei ole võimalik kasvava tööpuuduse eest vastutavaks teha, kuid siiski vastutavad need suurel määral teadmiste edastamise ja noorte eurooplastele läbilöömiseks vajalike oskuste, kvalifikatsioonide ja suhtumise andmise eest.

Peamiseks pika-ajaliseks võimaluseks Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks turul on kvaliteedi ja uuenduste tagamiseks vajalike võimaluste loomine. Euroopa konkurentsivõime tõstmisele ja tööhõive tagamisele võib haridus- ja koolitussüsteem kaasa aidata ka tulevikule orienteeritud ettevõtete kohandamisele vastavalt nimetatud karakteristikutele. Euroopa peaks läbi uuenduste ja isikualgatuste arendama tööhõivet produktiivses teenindavas sektoris ning üksikisiku ettevõtlust.

Kvaliteedikontrolli asetamine kogu süsteemi keskmesse tähendab, et nii optimaalselt kui võimalik tuleb võtta arvesse ka seda, kellele teenuseid pakutakse: see eesmärk peab tagasi esiplaanile nihkuma. Sellest seisukohast saab selgeks ka orientatsioon, millest peaks hakkama lähtuma meie haridus- ja koolitussüsteem. See tähendab: tuleb olla täiel määral teadlik nõudluse olemusest; tuleb arvestada kiirust, millega ametikohad end uuendavad; tuleb toetada mitmekülgsete kutseoskuste omandamist, mis võimaldaksid inimestel elukutseid vahetada; tuleb tõsta tehniliste teadmiste taset; ning tuleb luua baas interkultuuriliseks konkurentsiks, mis annab inimestele võimaluse rahvusvahelises keskkonnas edukalt tegutseda.

Need on rahvusvahelise konkurentsi poolt peale surutud kohustused, kuid neile reageerides tuleb arvesse võtta ka hariduse ja koolituse teisi, seesmisi eesmärke. Nüüd tõstatub kolm küsimust: (i) kuidas on hariduse ülima eesmärgi, isikliku arengu tagamine, võimalik inimressursside kvaliteedi tõstmise kontekstis vastaval sellele, mida see tähendab ettevõtete jaoks; (ii) kuidas on võimalik propageerida teadmiste ja käitumiste üheaegset omandamist; ja (iii) kuidas on võimalik vähendada tööturul domineerivat ebakindlust, või kuidas on inimestel võimalik ennast vähemalt kaitsta tööturul domineerivate riskide eest?

Selleks, et neile küsimustele vastust anda, peavad ühel ajal muutuma nii koolitus- ja haridustavad kui ka ettevõtete tegevusharjumused. Esiteks on see vajalik nende jaoks, kes peavad ajude filtreerimist deduktsioonile suunatud valikumehhanismide abil vähem oluliseks. Teiseks on see vajalik ka selleks, et leida võimalusi pedagoogika ja atesteerimise korraldamiseks nii, et teadmiste ja käitumismallide omandamine toimuksid üheaegselt. Sellest seisukohast võib teatud eeliseid pakkuda kollektiivsele tegutsemisele suunatud grupi- ja projektpedagoogikate arendamine ja laiem kasutamine. Viimaks on oluline, et igaüks oleks suutlik vastutama omaenese hariduse ja koolitusvalikute eest ning ettevõtted parandaksid oma suutlikkust oma personali tulevasi vajadusi prognoosida ja juhtida.

Innovatsioon pakub positiivseid lahendusi seetõttu, et tegemist on sisemiste väärtuste loojaga. Haridussüsteemi ülesandeks on probleemide lahendamise individuaalsete oskuste arendamine; see on aga võime, mis erineb oluliselt oskusest kasutada algoritme või mõnd muud eelnevalt valmis konstrueeritud mõtlemise vormi. Suutlikkus probleeme lahendada on tänapäeval otsustava tähtsusega oskus, mis võimaldab üksikisikutel kiiresti muutuvas maailmas kohaneda, ning toetab ka ettevõtete arengut. Võime probleeme lahendada arendab õppivaid organisatsioone, rikastab uusi oskusi ning annab võimaluse konkurentsivõime ja uuenemise seisukohast oluliste teadmiste baasi loomiseks. See toob haridus- ja koolitussüsteemide jaoks endaga kaasa kaks tagajärge: (i) selleks, et Euroopa edaspidi õppivas ühiskonnas endale väärilise koha leiaks, peavad süsteemid otsima võimalusi probleemide lahendamist valdava, loomingulise isiksuse arendamiseks; (ii) selleks, et need isikud saaksid omandada uusi oskusi, peavad nimetatud süsteemid ise muutuma organismideks, mis privilegeerivad kvaliteeti ja uuendusi.

Selleks, et vajalikus suunas liikuda, soovitab Uurimisgrupp Euroopal igati toetada järgmiste aspektide parendamist: (i) üld- ja kutsehariduse ning koolituse vahelised suhted; (ii) omandatud teadmiste/oskuste definitsioon ja võrreldavus; (iii) uute kutseharidus/ametiprofiilide definitsioon ja omandamine.

Esimesel juhul toob üld- ja kutsehariduse ning koolituse vaheliste suhete parandamine kaasa järgmiste põhimõtete järgimise: "üldharidus peab andma kutsehariduse omandamiseks vajaliku ettevalmistuse, ning kutseharodus peab jätkuvalt arendama baasoskusi, mis üldhariduse raames omandati."

Nimetatud põhimõtte rakendamine toob pedagoogika ja õppekavad eseisukohast kaasa järgmised tagajärjed:

• läbi kohustusliku hariduse tuleb üldharidussüsteemid omandada vajalikud baasteadmised;
• õpetamis- ja õppimismeetodid peaksid teatud kindlates valdkondades kasutama üksnes abstraktset deduktsiooni, samuti peaks Euroopa soosima pedagoogilisi tavasid, mis toetavad probleemide lahendamist;
• tuleks teha suuri jõupingutusi, et arendada grupitöö õpetamise metoodikaid ning parandada sedalaadi töömeetodi akrediteerimise võimalusi;
• kesk- ja ülikoolihariduse puhul tuleks arendada interdistsiplinaarsust;
• alates keskkooli tasandist tuleb üldhariduse kõigil tasanditel võimaldada lihtsate tehniliste oskuste omandamist.

Organisatsioonilisest aspektist lähtudes toob see kaasa järgmised soovitused:

• kus vähegi võimalik, peaks ettevõtlus kutseharidusega suurel määral seotud olema, kuna selle valdkonnaga ollakse paremini kursis;
• õppimis- ja õpetamiskultuuri stimuleerimine ettevõtte tasandil;
• kooldi ja õpetajad peaksid keskenduma hea kvaliteediga üldhariduse andmisele, mis tähendab, et kool võtab vastu selle, mida ettevõtlussektor kutsehariduse täiendamiseks pakkuda on;
• ettevõtlussektor ja haridusasutused peaksid nii üldhariduse kui ka kutseharidusega seotud küsimustes tihedat koostööd tegema. Ideaalne oleks süsteem, kus taolise koostöö puhul "õpetajad vastutavad üldharidusega seotud ainete eest üldhariduskoolis ja ettevõtlussektori poolt pakutava seostamise eest üldainetega". Lisaks sellele vastutavad "ettevõtete koolitajad ja teised kutsehariduse õpetajad koolides pakutava üldhariduse kutsealaste momentide ja ettevõttes antava kutsehariduse sisu eest".
• Juba võimalikult varakult peaks noortele pakkuma võimalusi töökogemuste omandamiseks ja asendustöötajaks olemiseks; taoline lähenemine võimaldab edasiliikumist kõrghariduse suunas.

Teisel juhul on vaja soodustada personali liikumisvõimalusi Euroopa ulatuses, hinnata koolitussüsteeme ning töötada välja enese poolt suunatava eluaegse õppimise põhimõtted. See kõik eeldab vajalike oskuste/teadmiste määratlemist ning nende vormistamist võrreldavas formaadis. Seega on soovitatav, et Euroopa aitaks kaasa järgmiste süsteemide loomisele, üritamata sealjuures kehtestada ühtset ja staatilist reglementi:

• Teadmiste/oskuste baasskeemide määratlemine
• nimetatud oskuste hindamiseks vajalike akrediteerimissüsteemide loomine
• akrediteerimissüsteemide pideva ja ulatusliku kättesaadavuse tagamine
• lihtsa pideva kontrolli teostamine individuaalsete oskuste omandamise üle teatud oskuste arvu osas reaalajas (näiteks Interneti kaudu);
• kutsehariduskvalifikatsioonide tunnustamine läbi sotsiaalpartnereid kaasava eksamineerimissüsteemi;
• sarnaste kursuste tunnustamise modulaarsüsteemi loomine vähemalt kõrghariduse tasandil.

Uute ametialaste profiilide määratlemiseks peaks Uurimisgrupp kolmandal juhul toetama alljärgnevat, loomulikult üritamata sealjuures mingit reglementi luua:

• uut tüüpi ettevõtete määratlemine peamistes tööhõivesektoris, püüdes leida selliseid, mis iseloomustavad Euroopa majandust järgmise dekaadi vältel;
• teatud arvu sedalaadi geneeriliste baasametite määratlemine, mis ei vasta ilmtingimata standardse tööstusklassifikatsiooni ametitele;
• taoliste uute definitsioonide väljatöötamine ning nende seostamine praeguste kutseklassifikatsioonidega;
• uute kutseprofiilide määratlemine tuleviku tarbeks;
• taoliste kutseprofiilide tarvis omandatavate oskuste määratlemine nii tööikka jõudmise kui aktiivse tööea lõikes.

Edu saavutamiseks peab Euroopa mobiliseerima kogu oma inimpotentsiaali: haridust ja koolitamist ei vaja mitte üksnes noored inimesed, vaid ka täiskasvanud. Euroopa peab jälgima, et lühiajalise edu nimel ei ohverdataks kogu elanikkonna talentide avastamise ja kvalifikatsiooni tõstmise ideed. Hetkel tekkiva uute tehnoloogiate ja turu mudelit ei ole võimalik kuigi pikka aega säilitada, kui seda kogetakse kui sotsiaalselt ebaõiglast struktuuri. Seetõttu peab Euroopa ühel ja samal ajal konsolideerima siiani saavutatu ning saama paika ka uued integratsioonimeetmed.

Saavutatu kujutab endast Euroopa rahva tahte kompromissi, mille abil tagatakse hariduse demokraatlikkus ning selle kättesaadavus võimalikult paljudele inimestele. Laias laastus tähendab see ka seda, et haridus- ja koolitussüsteemile on antud ülesanne tagada selleks kõigile ühtviisi võrdsed võimalused. Kõik Euroopa riigid on kinnitanud oma nõusolek nimetatud põhimõtetega, mis moodustavad meie ühiskondade ja nende haridus- ja koolitussüsteemide vaheliste sotsiaalsete lepete raskuspunkti. Taolised põhimõtted seadustavad nii eliidi tekke kui ka vähemsoodsate sotsiaalsete positsioonide samaaegse eksisteerimise. Euroopa arengu, kaasa arvatud majandusareng, seisukohast oleksid sellel tasandil tekkivad tõsise ja püsiva iseloomuga funktsioonihäired kahtlemata oluliseks takistuseks.

Kui rääkida hariduse ja koolituse demokratiseerimisest, siis praeguse seisuga on jõutud üsna tähelepanuväärsete saavutusteni: kõikjal Euroopas on hariduses osalemise osakaal kasvanud. Kontrastina on aga paljude raskustega kokku puututud teel võrdsete võimaluste poole. Seosed sotsiaalse päritolu ja koolides ning ülikoolides formaalselt saavutatu vahel ei ole viimase kolmekümne aasta jooksul sugugi nõrgenenud. Mis veelgi tõsisem, hetkel oleme me tunnistajaks tohutute potentsiaalide raiskamisele, mida iseloomustab ka välja/läbikukkumiste suur arv ning õpilaste võõrandumise kõrge tase, mis hetkel tuleb anna olemasolevat koolisüsteemi olemuse arvele.

Meie Uurimisgrupp leiab, et kõigi nende nähtustega arvestamiseks peaks meie haridus- ja koolitussüsteem olema paindlikum ja kohanemisvõimelisem. Selle eesmärgi saavutamiseks on vajalik arvestada dominantset demokraatlikku põhimõtet, mille kohaselt kõigil lastel, olenemata nende võimetest, perekondlikust või sotsiaalsest seisundist, on õigus universaalsetele teadmistele ja haridusele. See võimaldab meil paremini arvestada kasvavate lõhedega esmases olukorras ning neid ka mingil määral kompenseerida. Sellest väljavaatest lähtudes on Uurimisgrupi liikmed jõudnud kokkuleppele järgnevas: (i) on äärmiselt oluline võimaldada kõrge kvaliteediga üldharidust nii paljudele kui võimalik; (ii) kus see vähegi võimalik on, peaksid koolid toimiva sotsiaalselt võrdsustava keskkonnana nii, et erinevate sotsiaalsete tagamaadega lapsed saaksid võimaluse sarnase hariduse omandamiseks; (iii) juhul, kui tulemused on siiski ebapiisavad, tuleks mõelda suuremale paindlikkusele, väljendugu see siis läbi eri-õpetamis- ja õppimismeetodite, spetsiifiliste trendide või kooliaasta kordamise; (iv) juhul, kui tulemused on siiski mitterahuldavad, peaks kõhklematult pöörduma eriliste tugimeetmete poole, mille abil on võimalik kõigi asjasse puutuvate õpilaste teistele järelejõudmise korraldamine. Uurimisgrupp kinnitab, et vaid demokratiseerimise ühildamine haridusega annab meile garantii, et kõik noored eurooplased omandavad kohustusliku koolihariduse ning saavad endale seeläbi tunnustatud baasteadmised ja oskused.

Hariduse demokratiseerimise võimendamine ja võrdsete võimaluste propageerimine viitavad sellele, et tekkinud on uued integratsioonimeetmed. Kriitilised momendid on järgmised: (i) koolieelne haridus peab olema üldiselt kättesaadav; (ii) nõustamis- ja suunamisteenistus peab andma noortele inimestele võimaluse oma professionaalse karjääri määratlemiseks ning nõuande kasutamiseks kriitilistel hetkedel, see tähendab, kohustusliku koolitee lõpul ja enne ülikooli astumist; (iii) neile, kes on mingil põhjusel välja jäänud ja eriti raskesse olukorda sattunud, kuna neil puudub tunnustatud kutseharidus, peab osaks saama erikohtlemine; (iv) eluaegne õppimine, mis võtab arvesse asjaolu, et õppimine on lõputult jätkuv protsess ning ühendab seega konkreetsest vanusest lähtuvaid hariduse ja koolituse erinevaid aspekte.

Kirjeldatud perspektiivide seast võib Euroopa tasandil eristada kolme tasandit, mis vajavad eraldi tähelepanu:

• Euroopa tasandil garantii andmine kõigile Euroopa noortele, et nad õpivad ja omandavad teatud baasoskused. Selleks on vaja: (i) riiklike programmkomiteede kohtumise Euroopa tasandil, määratlemaks selle baasi sisu ja olemust; (ii) oskuste akrediteerimise süsteemi laialdane kättesaadavus; (iii) selle eesmärgi saavutamisele suunatud parimate pedagoogiliste tavade, käsiraamatute ja multimeedia propageerimine;
• Suunamise ja nõustamise soodustamine kriitilistel üleminekumomentidel, pakkudes õppeasutustes kohapeal informatsiooni geneeriliste oskuste ja uute kutseprofiilide kohta ning mitmekülgset informatsiooni selle toetamiseks;
• Koolieelse hariduse toetamisele, populariseerimisele ja levitamisele ning sotsiaalse eraldatuse vastu suunatud eksperimentide väljatöötamine, kasutades selleks koolieelset ja algkooliaegset nõustamist väljaspool ametlikku kooliaega, eluaegse õppimise mitteametlikke süsteeme (näiteks teabevahetusvõrgud ja rahvaülikoolid); samuti on oluline teise võimaluse andmine, mis on üleriigilises ja kohalikus kontekstis mitmekesistatud ning on suunatud kvalifikatsioonita ning sotsiaalselt eraldatud noorte julgustamisele ning neile õppimise jätkamise võimaluse andmiseks, mis on õppiva ühiskonna seisukohast möödapääsmatu.

Konkreetsete eksperimentide algatamiseks peaks Euroopal olema võimalik ära kasutada mitmeid suuremaid tegevusprogramme, näiteks Leonardo da Vinci ja Socrates, andes liikmesriikidele võimaluse neid soovi korral suuremas mahus realiseerida. Taolised eksperimendid peaksid olema suunatud heade tavade levitamisele, eriti just koolieelse ja algkoolihariduse osas ning võitluses sotsiaalse eraldatuse vastu. Summade eraldamisel tuleb leida teatud tasakaal, reserveerides teatud summad (umbes veerand) eriti uuendusmeelsete projektide toetamiseks ning eraldades ülejäänu (umbes kolmveerand) projektidele, mille eesmärgiks on saadud tulemuste ja heade tavade levitamine. Selle ettepaneku eripära seisneb üheaegsel tegelemisel mitme omavahel seotud probleemiga ning nende vastastikkuse artikulatsiooni võimaluste uurimises.

Uute infotehnoloogiate (IT) eksponentsiaalareng viib kahtlemata suurte muudatusteni hariduse ja koolituse osas. Juba on juttu uutest paradigmadest, mis pööravad pea peale haridusprotsessi ja meetodid, haridussüsteemi erinevate osaliste rollid ja positsioonid, ning isegi hariduse kontseptsiooni kui sellise. Määratletud potentsiaalsete muutuste seast tuleks välja tuua järgmised: (i) üleminek eesmärgilt konstrueeritud teadmistele; (ii) üleminek tööstusühiskonnalt õppivale ühiskonnale; (iii) hariduse eesmärgi muutumine: õpetamise asemel püütakse kinnistada iseseisva õppimise meetodeid; (iv) tehnoloogia kasvav ja tulevikus ehk domineeriv roll suhtlemisprotsessis ja teadmiste omandamisel; (v) üleminek formaalsetelt haridusasutustelt, nagu koolid ja ülikoolid, organisatsioonilistele struktuuridele, mis tuleb veel kindlaks määrata.

Uurimisgrupi arvates toimuvad need muudatused tunduvalt aeglasemalt, kui teatud hüpoteeside põhjal arvata võiks. Vajadusel muutuvad tehnoloogilised uuendused sotsiaalseteks uuendusteks just nii aeglaselt, kui organisatsioonid ja üksikisikud suudavad neid assimileerida. Sellegipoolest kujutab IT endast haridus- ja koolitussüsteemide jaoks tohutut väljakutset. Tänapäeval on paljud arvamusel, et lähenemas on koolidel põhineva haridussüsteemi lõpp. Sel moel liberaliseeritakse haridusprotsess ning kontroll läheb üle nende kätte, kes pakuvad traditsioonilise haridusstruktuuri asemel midagi uuendusmeelsemat.

Kogu maailma haridus- ja koolitussüsteemid peaksid kindlasti ära kasutama neid tohutuid võimalusi, mida uued infotehnoloogiad pakuvad; ning seda mitte üksnes neid kasutades, vaid ka nende arendamisele kaasa aidates. Uurimisgrupp on arvamusel, et IT kujutab endast võimalust antava hariduse parendamiseks läbi järgmiste aspektide: (i) vabastades õpetajad paljudest vähem tsentraalsetest ülesannetest, aitab IT teha ruumi paljude õpetamise tähtsamatele ja rohkem pakkuvatele aspektidele, eriti pedagoogika osas; (ii) parandades nii õppimis- kui õpetamismeetodeid, näiteks võimaldades paremat juurdepääsu andmetele ja multimeedial põhinevatele simulatsioonidele ning tutvustades õppijale vahetult kättesaadavaid objektiivse hindamise meetodeid; (iii) soodustades individuaal- ja rühmatööd (iv) julgustades haridussüsteemi end ühiskonnale avama ning uuendama oma suhteid õpilastega ja osalema eluaegses õppetöös.

Kohustusliku hariduse mastaapides tuleks seda kõike ilmselt vaadelda täiendusena traditsioonilisele õpetamisele, ning ilmselt ei ole see kõik iseseisvalt täiesti adekvaatne ka vabatahtliku hariduse puhul. Suund tuleks võtta noorte inimeste abistamisele kättesaadavate tehnoloogiate õigel kasutamisel. Nende soovimatus kasutada avalikke haridussüsteeme tuleneb ilmselt sotsiaalsetest teguritest ja eelarvelistest piiravatest teguritest, mitte tehnoloogilistest piirangutest. Traditsioonilise avaliku süsteemi poolt avaldatavast vastupanust tuleb üle saada, kombineerides selleks julgustamist, eesmärke, ressursse, tarbijate orientatsiooni ja konkurentsi erasektoris. Samuti võib osutuda vajalikuks avaliku sektori virtuaalne konkurents Euroopa või riiklikul tasandil avalike tingimuste täitmiseks; nt. virtuaalsed koolid, kolledþid või ülikoolid, või siis teemad või tasandid, kus erasektori konkurents pole piisav või on kättesaadav üksnes paremal järjel olijatele.

Kuna IT-d mõistetakse kui kogumit töövahenditest ja meetoditest, mitte "teemat" iseenesest, ning seega sobib see nii üldiseks kasutamiseks haridussüsteemis kui ka kodudes, on vajalik suhtumise muutmine ning vajalike seadmete muretsemine koolidele ja teistele sarnastele institutsioonidele. Samuti tuleb meil tehnoloogiaid propageerida perekondades, vanemate ja noorte inimeste hulgas, kelle jaoks ehk õppimine ja kontakt masinast õpetajaga või esialgu häiriv olla. Samal ajal peame me olema järjepidevad toote kvaliteedi ja saavutatud tulemuste osas. Sellest aspektist on äärmiselt oluline oskuste akrediteerimise süsteemi loomine Euroopa tasandil, kuna just nii kujuneb välja süsteem, mille kaudu kontrollida IT vahendusel tegelikult omandatud oskusi. Tulevikus on kindlasti vaja põhjalikult uurida küsimust, kas on olemas vajadus või "ruum" vanustele 3-21 sobiva ja kõigile kättesaadava üle-Euroopalise haridustarkvara arendamiseks.

Viimaks on oluline ka see, mis siin Euroopa jaoks kaalul on. Juhul, kui meie haridus- ja koolitussüsteemid ei suuda kiiresti vastata nende ees seisvale väljakutsele, on vägagi kaheldav, kas meie kontinent leiab endale väärilise koha sellel uuel turul. Nimetatud tehnoloogiate arendamine tugeva rahvusvahelise konkurentsi kontekstis nõuab oma osa täitmist ka tegevusskaalalt. Juhul, kui haridus- ja koolitussüsteem ei hakka IT-d kasutama, kujuneb Euroopast massiturg välja liiga hilja.

Lõpliku vormi annavad eelkirjeldatud tingimustel ümberkujundatud haridus- ja koolitussüsteemile erinevad rollikandjad.

IT arendamine ja kasutamine haridus- ja koolitussüsteemis nõuab tegutsemist mitmel rindel, mis omakorda tähendab seda, et üksteisega tuleb kooskõlastada erinevad antud valdkonnas eksisteerivad poliitilised algatused. Uurimisgrupi aruande põhjal on määratletud umbes viisteist erinevat reaktsioonimõõdet, mida võib kokkuvõtlikult seostada kolme põhiprobleemiga:

• sobivate seadmete (riistvara ja tarkvara) arendamine ja pakkumine kõigile haridustasanditele ja kontekstidele koos haridusasutuste ja ressursskeskuste (nt. avalikud raamatukogud) võrgutööga;
• õpetajate ja koolitajate julgustamine ja toetamine IT kasutamisel, mille üheks osaks on võimaluste andmine progressiivseks tutvumiseks multimeedia poolt pakutavate töövahenditega, vastava koolituse saamiseks ja kohanemiseks;
• uuenduste sisseviimise toetamise õppeprotsessi ja akrediteerimissüsteemidesse, kaasa arvatud nende jaoks, kes on oma oskused omandanud läbi mitteametlike kanalite.

Juhul, kui haridus- ja koolitussüsteem soovib eelmistes peatükkides tehtud soovitusi järgida, tuleb Uurimisgrupi arvates teha viite asja: (i) orienteerida haridus- ja koolitussüsteem selle kasutajatele; (ii) suurendada produktiivsus ja efektiivsust; (iii) arendada õpetajate ja nende ülemuste tehtavat tööd; (iv) viia sisse hindamisprotseduurid, mille abil toetada reorganiseerimist (nn. "peegelefekt") ning võimaldada kasutajatel informeeritud valiku tegemist; (v) olla avatud koostöö kõigile vormidele.

Nende lühidalt kirjeldatud imperatiivide järgimiseks oleks soovitav koostada kokkuvõtlik ülevaade koolide viimaste kümnendite efektiivsusest, koolide, õpetamis- ka koolitusmeetodite, puuetega noorte haridustegevuse, jne. arengust ning informeerida tegevuspoliitika arendajaid täheldatud tulemustest. Praktikute kogemuste ja uurimustulemuste kombinatsiooni levitamisel vahendamisel on võimalik määratleda ja valida parimad võimalikud strateegiad muutuste realiseerimiseks.

Uurimisgrupp on arvamusel, et haridusest loodava visiooni edasiandmine on olulisem, kui süsteemi üldine ülesehitus iseenesest, kuid visioonide realiseerimise seisukohast on sama oluline üsna paindliku organisatsiooni loomine. Visiooni kaudu peaks olema võimalik kõigile mõista anda, et haridus peaks andma kõigile võimaluse isiksuse arendamiseks ning uues majanduslikus kontekstis tarviliku kõrge taseme saavutamiseks, aga ka isiksuse üldiseks arenguks ja sotsiaalseks integratsiooniks vajalike isiklike ressursside koondamiseks. Viimase aja trendid näitavad vajadust pöörata võrdselt tähelepanu nii ametiredeli madalamal kui ka kõrgeimal pulgal olevatele inimestele, keda kaasaja arengusuunad kõige tugevamalt mõjutavad. See tähendab, et põhirõhk tuleb panna: (i) spetsialisti kvalifikatsiooniga inimestele (olenemata tasandist), kes peavad rahvusvaheliselt konkureerima oma kolleegidega teistes maailma osades; ja (ii) nendele, kes on õppivast ühiskonnast välja jäänud tänu asjaolule, et neil puuduvad sotsiaalseks ja majanduslikuks integratsiooniks vajalikud ressursid. See ei tähenda sugugi, et tähelepanuta peavad jääma vahepealsed grupid, vaid üksnes seda, et eriti palju tööd on vaja teha kahe kirjeldatud äärmusega.

Sellegipoolest on olenemata organisatsioonilistest vormidest ja Euroopa Liidu erinevates haridussüsteemides kasutatavatest otsuse tegemise protsessidest vajalik eesmärkide selgepiiriline jagamine kogu Euroopa lõikes nii, et noortel inimestel oleks teada, mida nende jaoks saavutada soovitakse. Viimasel aastal on täheldatud tootmiskulude, vastavate toodete hindade, valuutade ja sissetulekute olulist lähenemist. Ealistest iseärasustest lähtuvate hariduslike sihtide, õpetamis- ja õppimismeetodite, õppekavade ja hindamismeetodite osas sellist lähenemist aga täheldada võimalik ei ole. See ei ole mõistlik. Juhul, kui me soovime oma üle-Euroopalisele visioonile hinge sisse puhuda, on meil vaja laiaulatuslikke Euroopa algatusi. Eriti olulised on kriitilised vanusegrupid (kohustusliku koolihariduse lõpp/keskkooli lõpp/ülikooliaastad), siin tuleb Euroopal vastavad eesmärgid ühetähenduslikult paika panna ning kõigile noortele eurooplastele nende isiklikust seisust teada anda, aga ka jälgida, kuidas koolid või kõrgkoolid nende eesmärkide saavutamise nimel tegutsevad. Sel moel võime olla kindlad, et meie haridusasutused pööravad suuremat tähelepanu kasutajatele ja nende haridusele Euroopa kodanikena.

Haridus- ja koolitusasutuste puhul pole produktiivsuse ja efektiivsuse tähendust sugugi lihtne mõista. Kõikvõimalikud mõõdistussüsteemid on haridusasutuste puhul rakendamisel ebatäiuslikud. Vaatamata nendele raskustele on Uurimisgrupp seisukohal, et viimastel aastatel tehtud töö produktiivsuskriteeriumide määratlemisel peab jätkuma. See eeldab toetust Euroopas läbiviidavale, hindamisprotseduuride väljatöötamisele ja tulemuste hindamise kriteeriumile suunatud uurimistööle. Euroopa peab nimetatud kriteeriumide rakendamisel kaasa aitama järgnevaga: (i) kriteeriumide seostamine selgelt määratletud kvaliteediotsingu prioriteetidega; ja (ii) keskendumine vaieldamatutele ja ümberlükkamatutele tulemuste määramise kriteeriumidele, nt. mida õpilased on õppinud ning kuidas see mõjutab nende ühiskondlikku ja tööelu. Seega peavad haridus- ja koolitussüsteemid olema kasutajasõbralikumad.

Õpetajad mängivad siin igipõlist rolli, kuna tegemist on ainsate inimestega meie ühiskonnas, kes pakuvad sedavõrd mitmemõõtmelise olemusega teenust. Kaasaegsete trendide põhjal võib öelda, et nende roll kujuneb veelgi mitmetahulisemaks, kuna sellega seonduvad järjest enam sotsiaalsed, käitumuslikud, kodaniku-, majanduslikud ja tehnoloogilised mõõtmed. Õpetamine on tegevus, mida saab järjest vähem ja vähem vaadelda aine distsiplinaarse loogika aspektist, kuid paljudel õpetajatel pole taolise ekstensiivse rolliga toimetulemiseks vajalikke kogemusi ja koolitust. On selge, et siin on möödapääsmatu eelkõige kõrgekvaliteediline koolitus, mis eelneb õpetajate asumisele oma ametikohale.

Kõige eelöeldu põhjal peaks olema selge, et haridussüsteem ei tule toime ilma peamiste rollitäitjate aktiivse osaluseta. Just nende igapäevane tegevus oma asutustes muudab ka meie süsteemide toimimist. Seega peab neile asjaosalistele andma autonoomia rakendamiseks vajalikud vahendid, mille abil nad leiavad optimaalse tasakaalu ergutus(või surve-)vahendite ja teotuse vahel. Algjärgus on tohutu väärtus toimuva hindamisel, kuna sel moel tekib "peegeldusefektist" lähtuv informatsioon, mis annab meile võimaluse oma positsiooni pidevalt hinnata. Hindamisel on aga ka teine, ja sugugi mitte vähem tähtis funktsioon. Avalikkusele kättesaadav, mitmekülgne ja hästi põhjendatud hindamine annab meile selge pildi sellest, millised on saadaoleva hariduse ja koolituse võimalused. Taoline läbipaistvus on vajalik selleks, et kasutajad teaksid, mida nad ühte või teist valdkonda, asutust või kursust valides teevad. Seega aitab põhjalik hindamine seetõttu, et õppija saab vabalt valida, tuntavalt kaasa haridus- ja koolitussüsteemide keskmise produktiivsuse tõusule.

Eeltoodust lähtuvalt soovitab Uurimisgrupp keskenduda "lisandväärtuse" kontseptsioonile ning vaadelda seda kui ühte hindamisprotseduuride põhijoont. Hariduslikus kontekstis tähendab lisaväärtus erinevust õppija käsutuses olevate teadmiste ja oskuste vahel õppeasutusse või kursusele tulles ja sealt lahkudes. Mõned liikmesriigid on ka siin välja töötanud teatud hindamisprotseduurid, ning taolise lähenemise laiendamine üle kogu Euroopa loob võimalused ka võrdlusbaasi tekkimiseks. Oluline on ka relatiivsuse kontseptsioon, kuna võimaldab õpetajatel muuta oma lähenemist; kuid samas lihtsustab vastavate ametkondade jaoks ühiskondlike summade kasutamise kasulikkuse hindamist.

Meie haridus- ja koolitussüsteem, eriti meie haridussüsteem, peab arenema partnerluses paljude erinevate rollikandjatega ühiskonnas. See seisukoht on avaldatud seoses vajadusega rõhutada hariduse- tööstuse suhete tähtsust. Kutseharidus ei arene soovitud suunas ilma ettevõtetevahelise tugeva partnerluseta. Sama kehtib ka sotsiaalse kohesiooni kohta – äärmiselt oluline on kohalike omavalitsuste ja vabatahtliku sektori partnerlus.

Liitumisleppe paragrahv 126 piirab oluliselt Euroopa Liidu tegevusvabadust haridus- ja koolitussüsteemide organiseerimisel ja juhtimisel, mis ilmselgelt kuuluvad riiklikku pädevusse. Uurimisgrupp on seisukohal, et võttes arvesse soovi kasutada mitut samas kohas lõppevat erinevat rada, on tegu on eelisega. Teiselt poolt jälle ei tohiks subsidiaarsuse kontseptsiooni põhimõtte tõlgendamisel teha kitsendusi liikmesriikide vahel peetavate diskussioonide ja koostöö osas, ning takistada neid deklareerimast, millised peaksid olema meie haridus- ja koolitussüsteemide ühised eesmärgid. Samuti peab Euroopa läbi algatuste ja projektide kaasa aitama parimate tavade ulatuslikule levitamisele ning igati toetama edusamme, mida määratletud eesmärkide saavutamisel tehakse. Uurimisgrupp on arvamusel, et taolised pingutused eeldavad senisest tihedamat koostööd liikmesriikide vahel. Juhul, kui me soovime muuta noortele pakutavat visiooni eluaegsest õppimisest konkreetseks, tuleb haridusele ja koolitusele Euroopa tegevuskavades kesksem positsioon anda..

Kõike eeltoodut meeles pidades võiksid Euroopa Liidu suunised tegevuseks haridus- ja koolitussüsteemide alal olla järgmised:

• üldise Euroopa eesmärgi väljakuulutamine, mis oleks teetähiseks erinevatele süsteemidele, näiteks midagi niisugust, nagu on defineeritud käesolevad dokumendis: "anda kõigile võimalus isiklikuks arenguks, uue rahvusvahelise keskkonna poolt nõutava kõrge taseme saavutamiseks ning sotsiaalseks integratsiooniks vajalike ressursside tagamiseks." Sel moel välja kuulutatav eesmärk peaks selgelt viitama sellele, et Euroopa (i) soovib jääda konkurentsivõimeliseks, kuid (ii) ei lepi sellega, et alles jääb suur arv sotsiaalses eraldatuses elavaid inimesi; ning (iii) soovib propageerida isiklikku arengut ja aktiivsete kodanike koolitamist;
• nimetatud eesmärgi ühildamine Liitumisleppe või mõne muu õigusliku alusdokumendiga;
• eesmärgi saavutamiseks vajalike rahaliste vahendite leidmine: kui me soovime, et Euroopa vastaks maailma kõrgeimatele haridusstandarditele (Jaapan, Soome, USA), siis on vaja lisaks hetkel juba tehtud eraldistele määrata lisaks ka teatud protsent RKP ressursist.

Samuti on vajalik:

• arendada õpetajate esmast ja täiendkoolitust ning koolitust läbi parimate tavade määratlemise ja avastamise;
• töötada välja konkreetne koolijuhtide, õppealajuhatajate ja haridus- ja koolitusasutuste direktorite vahetus- ja koolitusprogramm, lisaks programm koolituse läbiviimiseks töökohal;
• toetada haridusasutuste ja koolituskeskuste pakutavaid innovatiivseid õppimisharjumusi;
• määratleda, uurida ja levitada haridusasutuste ja koolituskeskuste produktiivsuse ja kvaliteediotsinguga seotud tulemuslikke tegevusharjumusi;
• töötada vastava võrdleva mõõtme loomiseks riiklikul tasandil välja ühtsed meetodid kogemustel põhineva hariduse ja koolituse hindamiseks;
• uurida võimalust Euroopa tasandil toimiva õigusliku tegevuskava loomiseks, mis soodustaks koolide, ettevõtete ja kohalike omavalitsuste partnerluste arendamist;
• uurida võimalust ühiskapitalil põhinevate ettevõtete loomiseks, toetamaks innovatiivse õpetamise ja õppimistoodete arendamist.